Juhtkiri: Süüria sõja ohvrid

Leinaküünal varsti pärast Sotši-Adleri lennujaamast teele asumist alla kukkunud Tu-154 pildi ees. Foto: MAKSIM ŠEMETOV/REUTERS/Scanpix

Läinud nädalal tabas Venemaad mitu traagilist õnnetust. Irkutskis suri 75 inimest vannivahu joomise järel metanoolimürgitusse, kusjuures joojateks olid tavalised inimesed, mitte eluheidikud. Nädala keskel tapeti Ankaras kunstinäituse avamisel Venemaa suursaadik. Seda ei saa nimetada millekski muuks kui barbaarseks kuriteoks. Pühapäeval kukkus Musta mere kohal alla Süüriasse teel olnud Vene sõjaväe reisilennuk Tu-154, pardal 92 inimest, nende hulgas Punaarmee Aleksandrovi koori liikmed, kolme telekanali võtterühm, kõrged sõjaväelased ning mõned eraisikud. Nende kolme tragöödia puhul võib vaid hukkunute lähedastele kaasa tunda.

Kõige laiemat vastukaja on saanud kaks viimast, kuna on seotud Venemaa tegevusega Süürias. Kõige vähem on praegu teada lennukikatastroofist ning kuniks pole lõppenud uurimine, ei saa välistada ühtegi versiooni, isegi mitte meteoriiditabamust. Tõenäolisemaks peetakse siiski piloodi viga või tehnilist riket ning ehkki Venemaa kaitseministeerium on eitanud terroriakti võimalikkust, ei saa seda veel lõplikult välistada – toimunu kohta on sedavõrd vähe informatsiooni.

Terrorirünnak oleks Kremli seisukohalt kõige halvem variant ning sel oleksid suured poliitilised tagajärjed, kuna rünnak oleks sajaprotsendiliselt seotud sündmustega Süürias ning seega juba kolmas kõrvuti mulluse terroriaktiga Siinai kohal ja Venemaa suursaadiku mõrvaga.

Ehkki pole selge, mis täpselt lennukatastroofini Musta mere kohal viis, on juba praegu ühenduslüliks Venemaa osalus Süüria sõjas ning seepärast võib hukkunuid nimetada Süüria sõja ohvriteks. Selge, et kõrvuti leina ja kurbusega tõstatuvad ka teatud küsimused. Varasematel aegadel oli sõda midagi sellist, mille võitmiseks tuli puruks lüüa vaenlase peavägi või hõivata vastase pealinn. Ka Teises maailmasõjas, mis täidab olulist konsolideerivat rolli praeguse Venemaa riiklikus ideoloogias, oli selgelt teada, mida teha vaenlase alistamiseks.

Venemaa sõda Süürias on sellega võrreldes midagi arusaamatut: mööda maad jooksevad ringi relvastatud salgad ning on ebaselge, mida konflikti võitmiseks teha tuleb. Kui Teise maailmasõja võitmiseks tuli vastane purustada ja Riigipäevahoonele oma lipp tõmmata, siis praegu ollakse sõjatehnika nüüdisaegsusest hoolimata segatud keskaegsesse ususõtta. Oma ohvrid nõuab iga sõda.

Venemaal on Süüria konflikti seepärast aina rohkem asutud kõrvutama Nõukogude Liidu sõjaga Afganistanis. Ka selle puhul on arusaamatu, miks sõditi ja kas seda sõda oli Nõukogude Liidule tarvis. Venemaa osalus Süüria sõjas on sarnaselt Afganistani sõjaga riigi liidrite tahe. Kui toona leidus juht, kes otsustas selle arusaamatu sõja lõpetada, siis praegune Venemaa juhtkond näitab soovi sõdida võiduka lõpuni, teadmata aga, mida selleks teha tuleb.