Ahto Lobjakas: pilves parved

Ahto Lobjakas. Foto: Peeter Langovits

Kõik uus on hästiunustatud vana. 2016 läheb ajalukku Brexiti ja Donald Trumpi aastana, aga seda mitte uue alguse, vaid vana naasmisena, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Pole kahtlust, et peategelane viimase aja mullistustes on lääne nn «valge keskklass». Nemad on globaliseerumise luuserid. Klassikaliselt näitab seda Maailmapanga analüütiku Branko Milanovici «elevandikõver». Kõver mõõdab üleilmset sissetulekute muutust 1988–2008. Graafikul on selgelt näha «lont», mille põhjas on need, kes maailma arvestuses asuvad oma varakuselt teises ja kolmandas kümnes.

Kui neljandast kuni kaheksanda kümneni tõusis varakus 70–80 protsendi võrra, siis nende inimeste sissetulekud seisid paigal või langesid. Rusikaloogika ütleb, et maailma mastaapides räägime siin lääne sinikraedest ja vaesematest valgekraedest. Kui üleilmset jõukust võtta nullsumma mänguna, siis on Hiina jt arengumaade tõusvate keskklasside võit tulnud lääne keskklassi kaotuse arvelt.

Kasvav rändesurve loob lühiühendusliku kujutelma otsesest põhjuslikust seosest. Koos vabakaubanduse ja sisserändajatega satuvad samasse vulgaarsotsioloogilisse nõiaringi muud vähemused ning kõik progressiivne, mis on olnud omane viimasele 20–30 aastale.

Sel mündil on teada-tuntud teine pool. Kõik see poleks midagi ilma märkamatult igapäevaseks saanud «lõputu avaliku arvamise ja info jagamiseta» (tsiteerides üht loendamatuist teemat arendavatest kolumnistidest).

Facebook, Twitter, kommentaariumid – kõik on kanalid vaesuva valge keskklassi kaebuste jagamiseks ja võimendamiseks. Nagu ütles meediateoreetik Marshall McLuhan: «Meedium ongi sõnum.» Digiajastu kaotab distantsi, kõik on korraga igal pool. Rasvane küsimärk on asetatud traditsioonilise poliitika tulevikule. Üks (ilmselt) väga rikas fond pakub kuuekohalist summat parima essee eest teemal «Kas digitaalsed tehnoloogiad muudavad poliitika võimatuks?».

Järeldused, mida Brexitist ja Trumpist on tehtud, kalduvad ülekaalukalt pessimismi. Digitaalne korraga ühendab ja lahutab, inimesed isoleeruvad mullidesse, üksmeelest saab kättesaamatu minevik ja tõde enam polegi.

Seda, mis on kaotsi läinud, ei vaevuta põhjalikult määratlema. Tõe all mõeldakse tavaliselt «kõikeveenvat». Aga kuna pole olnud ei tõeajastut – kus tõde olnuks kuidagi üks ja päevselge – rääkimata tõe-eelsest ajastust, ei ole ega tule ka tõejärgset. Sellest, mis toimub, aitab aru saada mitte McLuhan, vaid tema õpilane Walter J. Ong, kes 2002 avaldas raamatu pealkirjaga «Suulisus ja kirjalisus».

Kokkuvõtlikult väidab Ong, et sotsiaalmeedia toob meid ringiga tagasi kirjasõna-eelsesse ajastusse. Suuliselt leviv, kaduv info käitub ja mõjutab inimesi teiste reeglite järgi kui kirjalik. Keeruliste, abstraktsete, loogiliste ja lisanduva ratsionaalsusega ideede asemel soosib suulisus (ja võime lisada, pildilisus) kergesti meeldejäävat ja korratavat.

Ongi analüüsile saab anda ühiskonnapoliitilise vormi. Mullid ei ole midagi uut, kogu isolatsiooniparadigma – et konsensus poliitikas on muutunud võimatuks – saab hoopis teise ilme, kui mõtleme suulisusele ajalooliselt. Isegi kirjapandud ajaloo peategelased on peamiselt olnud inimmassid või -parved (ingl k crowds). Võimu proovikivi on alati olnud kontrollida avaliku arvamuse heitlikkust (ehk volatiilsust).

Poliitiliselt leiame praegusele olukorrale lähima paralleeli ehk Vana-Roomast, kus sõna liikus kuulujutuliselt ja kulutuleliselt, tehes avalikust arvamusest ühe arvestatavama poliitilise faktori.

Internet tekitab sarnase olukorra: ta loob masse, parvedena käituvad üksikisikuid. Jutt mullidest loob mulje mingi eelistatava ühtsuse võimalikkusest. Kuid see on illusioon, ehk ohtlikki. Parve ühtsus on täiesti olemas, võimeline rullima üle igast individuaalsusest, aga ta pole ratsionaalne – ega mõistlikult kontrollitav.

Massid on alati heitlikud, emotsionaalsed. Parvesolijad suhtlevad üksteisega: teistmoodi, kui me võime olla harjunud, aga põhimõtteliselt samamoodi nagu Vana-Roomas. «Inimesed imestavad, miks nende lapsed teevad endast 10 000 pilti päevas. Millest nad aru ei saa, on, et nad ei salvesta pilte, vaid nad räägivad.» See tähelepanek pärineb Snap Inc. juhilt Evan Spiegelilt.

Sellises ajaloolises laias joones peituvad omad ohud. Peamine neist on praeguste poliitiliste mullistuste võtmine ühe üleilmse nähtusena. Trump ja Brexit ei kuulu maailmale. Mulje, et nad esindavad sama globaalselt protsessi nagu Alternative für Deutschland Saksamaal, Marine Le Pen Prantsusmaal, Jobbik Ungaris või EKRE Eestis, on äärmiselt petlik. Need on reaktsioonid globaliseerumisele, aga reaktsioonidelt omakorda ei saa teha üldistusi.

Trump ja Brexit kuuluvad mõlemad angloameerika poliitilisse kultuuriruumi, mida iseloomustab kaheparteiline poliitiline polaarsus, võimude lahusus (ennekõike kohtu- ehk juriidilise võimu iseseisvus) ja parlamentaarse demokraatia pikk ajalooline järjepidevus. Nii Trump kui ka Brexit tulid binaarsest valikust, ühiskondade ligilähedase pooleksjaotumisena. Pealiskaudsel vaatlusel näivad sellised ühiskondlikud pooldumised ohtlikumad kui poliitilise skaala murenemine paremast või vasakust servast.

Lähem vaatlus näitab aga, et USA ja Suurbritannia on sõltumuslikud, ajalooliselt isepärased ühiskonnad, mille institutsioonid ühelt poolt soosivad tähtsate valikute tõstatumist jah/ei valikutena, samas laskmata ühiskondadel destabiliseerida või püsivalt lõheneda. Institutsioonid on arenenud nii, et vastandlike valikute tulemusi võimalikult konstruktiivsel (vigadest õppival) moel akumuleerida ja vajadusel korrigeerida.

Võib isegi öelda, et vastandumine on seal ühiskondliku enesekaemuse poliitiliselt tingitud vorm. Kaheparteilisus ei kujuta endast ei Suurbritannias ega USAs mingit abstraktset ideoloogilist vastasseisu. Vastamisi on alati võim ja vastane, vahekohtunikuks suveräänne kohtuvõim. Ajalugu ütleb meile, et vastupidiselt eeldatule on mõlemad ühiskonnad äärmiselt stabiilsed. Mõlemad elasid 20. sajandi üle evolutsiooniliselt, sisemiste kataklüsmideta. Mõlemad olid võitja poolel vastasseisudes omal ajal ülimodernsete totalitaarsete režiimidega.

Pole juhuslik, et USA ja Suurbritannia on kultuuriliselt ja keeleliselt globaliseerumise võitjad. Mõlemad elavad kõigi märkide järgi üle ka poliitilise kultuuri naasmise suulisuse lätete juurde, kuna viimasest nende institutsioonid lõppkokkuvõttes pärit ongi («parlament» on sõnajuurelt rääkimise koht).

Mandri-Euroopas näeme kirjeldatu peegelpilti. Proportsionaalsed valimissüsteemid ja konsensuspoliitika on süsteemina suulisuse poolt palju haavatavamad. Poliitilised parteid esindavad ideoloogilisi alternatiive, ideoloogiate lagunedes kaob pind nende jalge alt. Koos parteidevahelise tasakaalu kadumisega satuvad löögi alla poliitilised süsteemid tervikuna. See ei tähenda muidugi, et Saksamaa või Prantsusmaa kohe kokku kukuksid.

Kõik märgid näitavad, et äärmuslikel, heitlikel vaadetel on nendes ühiskondades ees väärtuspõhine lagi ning peavooluparteid suudavad äärmused poliitikast isoleerida. Küll aga osutavad praegused mullistused Lääne-Euroopas (ja sealt pärinevate poliitiliste süsteemidega Ida-Euroopas) samadele nõrkustele, mis mandril kulmineerusid 1930. aastatel.

Seega hauguvad vale puu all need, kes globaalseid trende tõlgendavad mingi abstraktse demokraatliku vms süsteemi probleemidena. Sellist süsteemi pole olemas. On eri ühiskonnad ajalooliselt erinevate institutsioonidega, mille vastupanuvõime globaalsetele trendidele on erinev. Kõige vastupanuvõimelisemad on paradoksaalselt need, kes praegu näivad olevat kõige sügavamates kriisides: USA ja Suurbritannia. Nende drastiline muutumine on väga ebatõenäoline.

Peamine erinevus Mandri-Euroopaga seisneb selles, et angloameerika ühiskonnad on oma praegused vabadused saavutanud pika arengu tulemusena, mille juured ulatuvad sajandite taha (ses mõttes ei erine nad põhimõtteliselt Põhjamaadest ja Šveitsist).

Erinevalt Mandri-Euroopa filosoofidest ei visanda angloameerika mõtlejad visioone, vaid püüavad sõnastada ajalooliste jõudude tasakaalupunkti ja nende osutatavat suunda. Tähelepanuväärne on, et tasakaalu ja ajaloo suunda iseloomustavad õiguse järk-järgult kasvavad kammitsad võimul.

Nii eksib põhimõtteliselt õiguskantsler Ülle Madise, kes hiljutises kõnes nimetas John Rawls’i idealistiks, kelle mõtetega päriselus on vähe peale hakata. 20. sajandi suurim Ameerika poliitiline filosoof sedastas oma 1971. aasta «Õigluse teoorias» mitte abstraktse illusiooni, vaid oma destillatsiooni angloameerika ühiskondlik-poliitilise traditsiooni väärtuskonsensusest.

Tulemuseks pole mitte tühjad ideaalid, vaid kõigi mõistlike inimeste jagatav õigluse iva: vabadust peab kõigil olema nii palju kui võimalik, seni kuni see ei riku teiste inimeste vabadusi, ning ebavõrdsus ei tohi kasvada.

Kontrast saksa ja prantsuse filosoofiliste traditsioonidega ei saaks olla järsem. Sealne humanism põhineb ideaalsetel mõttekonstruktsioonidel, mis on küll loetud välja samast angloameerika ajaloost, kuid asetatud kehatu metafüüsika pinnale Kantist läbi Hegeli Marxini. Kuna nende riikide ajalugu on näidanud, et ideaalide kehastamine poliitilisteks institutsioonideks on keeruline (kui mitte võimatu), on seal altid levima alternatiivsed filosoofiad Oswald Spengleri tsüklilisest ajaloost kuni ikka ja jälle pead tõstva nativismina (mingi maa kuulub ainult selle «põliselanikele»).

Ida-Euroopa debatis, mis on lahutatud nii angloameerika pragmatismist kui ka Mandri-Euroopa idealismist, kipub üha rohkem pinnale ujuma isemõtlemise instinkt. Ühelt poolt tähendab see paratamatult kasvavaid probleeme nende kriiside sisu mõistmisel, milles end praegu leiavad USA, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa jt.

Teiselt poolt läheb siit avanevas otse- või omademokraatia ihaluses kaotsi laps mõttelises vannivees. Õigus (ega õiglus) pole demokraatia mediaan, mõtteline keskpunkt. Õigus (ja õiglus) on sajanditepikkuse stabiilse ühiskonnaelu lisaväärtus, mida kogutakse institutsioonidesse. Ühiskonnad, mis loobuvad parimast õigusest (ja õiglusest), mis meil nüüdisaegsete inimestena võtta on – ehk angloameerika 800-aastasest traditsioonist –, peavad leppima ka enda mittekuulumisega viimasega samasse kultuuriruumi.

Sarjas varem ilmunud:

Mart Raudsaar, «Ananassi külvamise uus katse», PM 20.12

Erkki Bahovski, «Mordor või Kääbikla?», PM 21.12