Arutlus, et eriteenistuste roll on ühesugune nii demokraatlikes kui mittedemokraatlikes riikides, on ekslik, kirjutab Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor Jüri Saar.
Jüri Saar: eriteenistused ja demokraatia
1. märts 2011, 17:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti meedias toimus vahepeal lühiarutelu eriteenistuste sarnasuse üle sõltumata sellest, kas tegemist on demokraatliku riigiga või totalitaarse režiimiga. Raadio Vaba Euroopa endise julgeolekudirektori hinnangul tuleneb suur kokkulangevus sellest, et eriteenistused vastutavad valitsuste ees ja neid ei ole võimalik demokraatlikul viisil mõjutada (Vt Postimees 12.02.2011).
See on ebaõige, lausa demagoogiline lähenemine, millega luuakse eksitav mulje ja ei räägita kõige olulisemast. Nii võrdsustatakse omavahel põhimõtteliselt erinevaid institutsioone, mille ainuke sarnasus paistab välja nende nimekujus.
Tuletab meelde omaaegset ideoloogilist retoorikat, kui NSVLil olid luurajad ja imperialistidel spioonid, NSVLil kosmonaudid ja ameeriklastel astronaudid, kuid põhimõttelist vahet selles, millega tegeldi, polnud.
Ajaloos on luuret, klassikalist eriteenistust peetud eelkõige sõjaväe ja sõjaolukorraga seonduvaks institutsiooniks. Püsivad riiklikud luureteenistused, mis tegutsevad ka rahuajal ja varustavad riikide valitsusi informatsiooniga, on läänemaailmas XX sajandi lapsed.
Sellised teenistused loodi Inglismaal 1909, Saksamaal 1913, bolševike Venemaal 1917 (Erakorraline Komisjon ehk Tšekaa), Prantsusmaal 1935 ja Ameerika Ühendriikides 1947.
Tšekaast kujunes mõne aastakümne jooksul võrk (sise- ja välisluure), mis kattis kogu Nõukogude Liidu, mille olemasolu ja tegevust välismaalased vaid uduselt endale ette kujutada oskasid.
Näiteks suurejooneline vastuvõtt, mis kestis terve reisi ajal Nõukogude Liitu 1934, aitas usutavasti kaasa Nobeli preemia laureaadi G. B. Shaw ülevoolavale hinnangule bolševike Venemaale. Teda võeti vastu nagu presidenti või peaministrit, temale ja tema saatjaskonnale anti omaette magamisvagun.
Oodates rongi väljumist, esitles giid Shaw’le kahte restoranvaguni ettekandjat, kes juhtumisi (sic!) olid mõlemad väga hästi kursis tema loominguga. Nagu arvata võis, oli kirjanik väga liigutatud ja ütles, et inglise ettekandjad polnud küll nii palju lugenud kui nende nõukogude ametiõed.
Teine näide puudutab Ameerika Ühendriikide saatkonda, kus valitses veel II maailmasõja eelõhtul ja ajal täielik muretus asukohamaa eriteenistuste suhtes. Saatkonda valvavatel merejalaväelastel olid tekkinud kohalikud «pruudid», kes hoolitsesid selle eest, et ameeriklaste saladuste lakkamatu voog bolševikeni jõuaks. Et mingi teenistus peaks seda korralagedust kontrolli all hoidma, ei tulnud ameeriklastele tol ajal pähegi.
Üks Venemaa eriteenistuste iseärasusi, mis saab alguse selle maa kaugemast ajaloost, on nn opritšninlik alge. Sisuliselt tähendab see kahte asja: esiteks on eriteenistustel olnud püsivalt ka poliitilise politsei funktsioonid, ja teiseks, need alluvad vahetult tippvõimule.
Tippvõimule allumine tähendab piiramatut diskretsiooniõigust nende teenistuste tegevuse suunamisel ja juhtimisel. Opritšnina lõi Venemaal 1565. aastal tsaar Ivan Julm ja see koosnes 6000 opritšnikust, kellele anti tsaari vaenlastega (nii tegelike kui ka kujuteldavate) ümberkäimiseks piiramatud volitused.
Nad olid riietatud musta, liikusid ringi mustadel hobustel, kelle küljel rippus koerapea ja vitsakimp, sümboliseerimaks head nina reeturite äratundmisel ja nende karistamisel. Vahepealsete teenistuste kaudu ulatus niisugune traditsioon Tšekaa ja KGBni ning sealt Venemaa praeguste eriteenistusteni.
Eriteenistused on Venemaal olnud ikka absoluutse võimu tööriistaks ja positsioonide kindlustajaks. Nii ei maksa ka lasta end uinutada väidetest, et KGB taustaga praegune ärimees ja õigeusu kiriku asjade ajaja Jakunin on poliitililiselt neutraalne. Ütles ju president Putin kunagi tähelepanuväärse lause: «Ei ole olemas sellist asja nagu endine tšekist.»
Erinevalt niisugusest positsioonist alluvad eriteenistused demokraatlikes riikides seadustele, mitte võimukandjate vahetule tahtele. Läbi selle ehk õigusriikliku mudeli on võimalik luua eriteenistuste tegevuse kontrollimehhanismid hoidmaks ära nende muutumist mingi poliitilise jõu ripatsiks või ühiskonna terroriseerijaks.
See ongi nende tegevuse põhimõtete kõige suurem, fundamentaalne erinevus mittedemokraatlikest, totalitaarsetest režiimidest.
Totalitaarsetes režiimides on eriteenistustest üldjuhul saanud hoob, mille abil saab edukalt kogu ühiskonda ja oma poliitilisi vastaseid terroriseerida. Samas kipuvad eriteenistused ise oma loojate, käsutajate kontrolli alt väljuma ja teenrist võib ühel hetkel saada isand, nagu praegusel Venemaal näha võime.
Ühtegi näidet niisuguste juhtumite kohta demokraatlikes riikides tuua ei ole.
Nii et arutluskäik eriteenistuste ühesuguse tegevuse ja rollide kohta demokraatlikes ja mittedemokraatlikes riikides on vildakas.
Selles oleks nagu arutletatud «kirve» üle ja püütud tõestada, et kirves on ikka kirves, sõltumata sellest, kas see on lihuniku, puuraiduri, kurjategija või timuka käes. Koosneb terast, mis on pandud varre otsa, jms, kuid keskendumine kirve sellistele iseärasustele on ilmselt teisejärguline, pelgalt tehniline aspekt.
Tegelikult ongi tähtis eelkõige see, kelle käes on kirves ja milliste reeglite järgi seda terariista kasutatakse. Venemaa ekspeaminister Kasjanov toob oma raamatus («Putinita») ära oma hüvastijätudialoogi president Putiniga, kes ütles talle järgmist: «Kui Teil tuleb probleeme maksuametiga, siis olge lahke, pöörduge minu poole. Isiklikult minu poole.»
Kujutaks nüüd endale ette, et Inglise kuninganna kutsub sealse peaministri enda juurde, vabastab ta ametist ja ühtlasi hoiatab, et kui sellel tulevikus riigi eriteenistustega probleeme tekib, tuleks oma naha päästmiseks pöörduda otseselt tema poole.
Niisugune asi oleks ilmselgelt võimatu ja kommentaarid on liigsed.