Varro Vooglaid

FOTO: Urmas Luik / Parnu Postimees/

Kuivõrd abikaasadelt tulu ühisena deklareerimise õiguse äravõtmine ja ka selle õiguse ulatuslik piiramine oleks ebaõiglane, pole õige arutada, kas piirata seda rohkem või vähem – sellega, mis on ebaõiglane, ei tohi kompromisse teha, kirjutab SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhatuse esimees ja kuue lapse isa Varro Vooglaid.

Lea Danilson-Järg arvustas eelmisel nädalal Postimehes valitsuse otsust kaotada sisuliselt ära abikaasade võimalus deklareerida tulu ühiselt, selgitades, et sellise plaani elluviimine tähendaks lapsevanemate väljaviskamist koos vanniveega

Kahtlemata võib nõustuda, et valitsuse otsus asendada senine ühine tuludeklaratsioon ühise kuludeklaratsiooniga paneks lasterikkad abielupaarid teistega võrreldes halvemasse olukorda ja oleks rahvastikukriisi ületamise seisukohast kahjulik.

Samas pole piisavalt põhjendatud ettepanek piirata tulu ühisena deklareerimise õigus vähemalt kolme lapsega abielupaaridele kuni noorima lapse esimese klassi lõpetamiseni, kuigi, tõsi, selline lahendus oleks valitsuse praeguse plaaniga võrreldes oluliselt vähem ebaõiglane.

Sõda ühe tuluteenijaga peremudeli vastu

Esiteks pole arusaadav, miks peetakse seda taunitavaks, kui üks abikaasadest pühendub mitte palgatööle, vaid lastele, kodumajapidamisele, hooldamist vajavatele lähedastele või muule olulisele. Ka riigi vaatevinklist pole ju rahaliselt vahet, kas perekonna sissetulek teatud summas on teenitud ühe või kahe abikaasa poolt.

Näiteks, kui abielupaari sissetulek on kokku ca kaks keskmist palka ehk 2100 eurot kuus, siis ühisdeklaratsiooni säilimisel makstaks sellelt inimese kohta 500-eurose maksuvabastuse korral tulumaksu ühtmoodi 220 eurot kuus sõltumata sellest, kas selle tulu on teeninud vaid üks abikaasa või kaks abikaasat võrdsetes osades.

Samal ajal abielupaar, kus selle tulu teenis vaid üks pool, ei saaks ühisdeklaratsiooni sisulise ärakaotamise korral üldse maksuvabastust ja peaks igas kuus tasuma tulumaksu mitte 220, vaid 420 eurot. Nagu olen varem selgitanud, tähendaks see ühe tuluteenijaga abielupaarile aasta peale kaotust koguni 2400 eurot.

Seisukoht, mille kohaselt peaks riik rahaliselt karistama ühe abikaasa pühendumist millelegi muule kui palgatööle, on abielu- ja perekonnavaenulike ideoloogiliste tagamaadega. Kui valitsus soovib, et inimesed hakkaks rohkem lapsi saama, peaks kodule ja perele pühendumist igati soosima, mitte pärssima – mitte kujundades (paljulapselistest) peredest sotsiaalabisõltlasi, vaid võimaldades neile kohaste maksuvabastuste kaudu vajalikud elatusvahendid.

Eemalejäämisel tööturust võivad olla mitmesugused põhjused

Teiseks ei võta Danilson-Järgi ettepanek arvesse tõsiasja, et vajadus ühe abikaasa tööturust eemalejäämise järele võib lähtuda ka muudest tungivatest vajadustest kui see, et kolme lapse kõrvalt on mõlemal abikaasal raske palgatööl käia.

Piisab, kui mõelda olukorrale, kus perre sünnib juba esimese või teise lapsena puudega või lihtsalt erivajadustega laps, kelle hooldamiseks ja kasvatamiseks on vaja tavapärasest palju rohkem vanemlikku aega ja hoolt, nii enne kooli kui ka kooli ajal.

Samuti võib ühe abikaasa koju jäämise vajadus olla tingitud selle abikaasa enda puudest või haigusest, vajadusest kanda hoolt mõne lähedase eest, aga miks mitte ka soovist pühenduda õpingutele, heategevusele, kunstile või muule olulisele.

Veelgi enam: ühe abikaasa tööturult eemalejäämine ei pruugi üldse lähtuda valikust, sest see võib olla tingitud ka palgatöö võimaluste puudumisest. Eriti tõenäoline on see hääbuvates maapiirkondades, kus töökohti sageli ei ole, rääkimata kvalifitseeritud ja hästi tasustatud töökohtadest.

Niisiis on olukord, kus tulu teenib vaid üks abikaasadest, sageli märk mitte rahaliste võimaluste (üle)küllusest, vaid sellest, et inimesed pingutavad väga, et perekond saaks täita oma põhilist funktsiooni – kanda hoolt oma liikmete ja teiste lähedaste eest – ning et kodus oleks mitte tühjus, vaid elu.

Ühe tuluteenijaga suuremal perekonnal on niigi raske hakkama saada ja tõenäosuselt tuleb pingutada mitmel kohal. Sellisena on valitsuse plaan karistada oluliselt suurema maksukoormusega abielupaare, kus mõlemad abikaasad ei lähe või ei saa minna palgatööle, vaba ühiskonna ideaalide ja perekondlike väärtuste taustal eriliselt eemaletõukav.

Vastuolu abikaasade ühisvara põhimõttega

Kolmandaks on valitsuse plaan jätta abielupaarid õiguseta käsitleda tulude deklareerimisel oma sissetulekuid ühise tuluna otseses vastuolus perekonnaseadusest tuleneva ühisvara loogikaga, mille kohaselt abikaasade teenitud tulu on ühine tulu, sõltumata sellest, kellele see konkreetselt maksti.

Abikaasade õigus deklareerida tulu ühiselt ei ole mingi valitsuse kingitus, vaid lähtub tõdemusest, et võrdse kohtlemise põhimõtte järgi on igale inimesele tagatud teatud summa ulatuses maksuvabastus, mida ta võib kasutada iseseisvalt või abielus olles koos abikaasaga, sest abikaasade elu ja selle osana ka vara on ühtne tervik.

Seega ei tohiks ühisvara loogikat silmas pidades üldse spekuleerida, mil määral võiks valitsus ühe abikaasa teenitud tulu abikaasade ühise tuluna käsitleda, mil määral mitte.

Ebaõiglaste sammudega ei tohi kompromisse otsida

Kokkuvõttes peaks abielu institutsiooni ja perekondlikku eluviisi austav valitsus kohtlema abielupaare ühtse tervikuna, mitte üksnes eraldiseisvate indiviididena. Sellest lähtuvalt peaks austama ka põhimõtet, et abikaasade vara ja nende tulu selle vara juurdekasvuna on ühine ning sellisena peab seda ka maksustama.

Aga isegi, kui abielu ühtsuse tasand ja sellest lähtuv ühisvara loogika kõrvale jätta, peaks olema elementaarne, et valitsus ei astu oma lubaduste katteks raha kokku kraapimiseks samme, mis otseselt kahjustaks abielu ja perekonna ühiskondlikku staatust ning seaks need abielupaarid, kes pühenduvad lastele, kodule ja lähedaste eest hoolitsemisele, teistega võrreldes oluliselt halvemasse olukorda.

Seega oleks loomulikult parem, kui valitsus viiks ellu Danilson-Järgi esitatud ettepaneku jätta abikaasade ühisdeklaratsiooni esitamise õigus vaid vähemalt kolmelapselistele peredele, selle asemel, et see õigus sisuliselt üldse ära võtta ning asendada senine ühine tuludeklaratsioon ühise kuludeklaratsiooniga. Ent kuivõrd abikaasadelt tulu ühisena deklareerimise õiguse äravõtmine oleks ebaõiglane, pole õige arutada, kas piirata seda rohkem või vähem. Sellega, mis on ebaõiglane, ei tohi kompromisse teha.