/nginx/o/2012/05/29/1134706t1hfe15.jpg)
Avalik vägivald on meie kultuuris üldiselt lubamatu ja taunitav. Selleks, et massilist perevägivalla probleemi lahendada, peab sama lubamatuks ning taunitavaks muutuma ka vägivald suletud uste taga, kirjutab psühhoogiamagister ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna doktorant Kerttu Mäger.
Eestis on igat sorti perevägivald väga suur probleem. Perevägivalla juhtumid moodustavad Eestis umbes kolmandiku kõigist vägivallakuritegudest. Samas vaid murdosa juhtumitest jõuab koduseinte vahelt välja. Suur osa jääb varjatuks, sest enamik kannatanuid ei otsi ega saa vajalikku abi. Probleemi all kannatavad nii mehed kui naised, aga naiste osas on statistika eriti karm. 2014. aastal Eestis registreeritud perevägivalla juhtumitest olid kannatanutest 82% naised. [1] Iga viies Eesti naine on viimase 12 kuu jooksul kogenud füüsilist või seksuaalset vägivalda oma partneri poolt.[2]
Ebaturvaline kodu ja ohvri süüdistamine
«Statistiliselt on kodu naise jaoks kõige ebaturvalisem koht», tuuakse välja Politsei-ja Piirivalveameti lähisuhtevägivalda käsitleval veebilehel.[3] Samas viimase tõsisema füüsilise ja/või seksuaalvägivalla juhtumist teavitas õiguskaitseorganeid vaid 10 protsenti naissoost ohvritest, tervishoiuasutuste poole pöördus iga neljas, varjupaikadesse jõudis vähem kui üks protsent. [4] Kuigi perevägivalla juhtumites on kannatanuteks ka mehed, on paarisuhtes kogetud vägivalla tagajärjed naistele oluliselt karmimad: nad saavad sagedamini tõsiseid vigastusi nagu erinevad luumurrud või siseorganite vigastused, kogevad meestest enam hirmu ja depressioonisümptomeid.[5]
Miks on perevägivalla probleem endiselt nii lai ning valdav osa kannatanutest ei anna juhtumitest teada ega otsi abi? Vabariigi valitsuse vägivalla ennetamise strateegias tuuakse põhjustena välja madal õigusteadlikkus, isiklikud ja kultuurilised tõekspidamised ning usaldamatus politsei ja teise õiguskaitseasutuste vastu.
Märgitakse, et «Eesti inimeste suhtumine vägivalda pole veel piisavalt tauniv, vägivalda sekkumise asjus ollakse kõhklevad ja levinud on ohvrit süüdistav hoiak».[6]Uuringute kohaselt peab iga viies Eesti inimene perevägivalda perekonna siseasjaks, kuhu ei peaks väljastpoolt sekkuma. 54 protsenti peavad ohvrit perevägivallas osaliselt süüdlaseks. Ohvri süüdistamine on levinud ka laiemalt. Näiteks 47 protsenti eestlastest leiavad, et naised põhjustavad ise oma riietusega vägistamise ohvriks langemist.[7] Ohvrit süüdistavaid hoiakuid (näiteks ohvri suhtes vägivalla kasutamise õigustamine; etteheited, et ohver jäi tegevusetuks vägivalla lõpetamisel) esineb ka perevägivallaga kokku puutuvate spetsialistide hulgas.[8]
Millised võiksid olla lahendused perevägivalla problemaatika vähendamiseks ja ennetamiseks ühiskonnas? Ennetuse juures tuleb tegeleda nii ühiskondlike hoiakute, ohvri kaitse kui vägivalla toimepanija eesmärgipärase kohtlemise ja tõhusa rehabiliteerimisega. Sellest lähtub ka Vabariigi Valitsuse vägivalla ennetamise strateegia. [9]
Ühiskondlikul tasandil on oluline perevägivalda normaliseerivate ja ohvrit süüdistavate hoiakute muutmisele suunatud teavitustöö ja haridus. Eesti ühiskonnas on vaja paremaid teadmisi ja oskusi vägivallast hoidumiseks, selle ära tundmiseks ning vägivallale reageerimiseks. Oluline on, et perevägivalda peetaks samasuguseks vägivallaks nagu vägivald avalikus ruumis ning välditaks perevägivalla õigustamist, ilustamist ja pisendamist. Selliste perevägivalda normaliseerivate ja õigustavate võtete näidismaterjaliks sobib hästi Mihkel Kunnuse artikkel 22. detsembril Postimehes.[10]
Avalikus kohas me ju tauniks vägivalda?
Ninaluumurruga lõppenud vägivallaintsidenti võib ju sildistada «saatuslikult lohakas tõrjeliigutuseks», aga see on endiselt vägivald.
Ninaluumurruga lõppenud vägivallaintsidenti võib ju sildistada «saatuslikult lohakas tõrjeliigutuseks», aga see on endiselt vägivald. Mõtleme korraks olukorrale, kus kellelgi lüüakse ninaluu katki tänaval. Üldiselt ei teki enamasti sellises olukorras küsimust, kas ehk ohver ise ei olnud selles oma sõnade või käitumisega süüdi, ning ehk ikkagi kohtumenetluses koheldakse teo toimepanijat liigselt karmilt või nähakse teemat ühekülgselt, liigselt ohvri perspektiivist lähtuvalt. Avalik vägivald on meie kultuuris üldiselt lubamatu ja taunitav. Selleks, et massilist perevägivalla probleemi lahendada, peab sama lubamatuks ning taunitavaks muutuma ka vägivald suletud uste taga.
Ühiskondlike hoiakute muutus on oluline ka selleks, et juhul kui ennetus ei ole olnud edukas ning vägivald on toimunud, siis julgeksid kannatanud perevägivallast rääkida ja abi otsida. Kõik Eesti inimesed peaksid teadma oma õigusi ning julgema neid kaitsta, vajadusel ka kohtus. Kehalise puutumatuse austus ja kaitse ning õigus mitte olla hirmul on fundamentaalne osa inimväärikusest, mis on Eesti põhiseaduse põhiprintsiip ning inimõiguste aluspõhimõte.
Kannatanut ei tohi alavääristada
Eesti Riigikohus on leidnud: «Inimkeskses ühiskonnas tohib põhiõiguste konfliktolukordades kõige vähem piirata inimväärikust – kompleksset põhiõigust, mille elementideks on eeskätt õigus heale nimele, õigus mitte olla hirmul enese ja oma lähedaste eksistentsi pärast, õigus õiguslikule võrdsusele kõigi teiste inimestega, õigus inimlikule identiteedile, informatsioonilise enesemääramise õigus, õigus kehalisele puutumatusele.»[11]
Inimväärikuse põhimõttest tuleneb, et mitte keegi meist ei vääri mitte kunagi füüsilist, seksuaalset ega vaimset vägivalda ning selliste vägivallategude korral on meie kõigi põhiseaduslik õigus enda õigusi kaitsta. Eelpool viidatud M. Kunnuse artikkel sobib hästi näidismaterjaliks ka ulatuslikest võtetest, mida kasutatakse kohtusse pöördunud kannatanu julgustamise asemel tema teguviisi alavääristamiseks ning kaudselt ka kohtusüsteemi autoriteedi õõnestamiseks.[12]
Olen seisukohal, et enda õiguste kaitseks kohtusse pöördumine ei ole «riigimuskli järele haarav sooraev» või «moraalne naiselik õigus». See on meie kõigi põhiseadusega tagatud põhiõigus, õigusriigi üks keskseid põhimõtteid, mida me kõik saame ja peame kasutama juhtudel, kui meie õigusi on rikutud. Ka siis kui seda teeb oma mees oma kodus. Või kui seda teeb oma naine omas kodus. Loodan, et sellised artiklid ei vähenda ühegi vägivalla all kannataja motivatsiooni oma õiguste eest seista, sest enda õiguste kaitsmises ei ole midagi alaväärset, imelikku, sooraevukat või spetsiifiliselt naiselikku. Enda õiguste kaitsmine on keskne osa meie inimväärikusest, inimeseks olemisest.
Kriminaalkaristus ei taga õiguskuulekust
Nüüd veidi ennetusest seoses vägivallateo toimepanijaga. Kuna perevägivald on sageli korduv probleem ning vägivallategude toimepanijate hulgas on kõrge retsidiivsus, on tähtis, et vägivalla toimepanijat koheldaks nii kogukonnas, kinnipidamisasutuses kui kriminaalhoolduses selliselt, et vägivallaprobleemid saaksid lahenduse ning retsidiivsus väheneks.
On oluline teadvustada, et kriminaalkaristus ei pruugi tagada vägivallatseja edaspidist õiguskuulekat käitumist. Vägivallategude toimepanijatel esineb tihti erinevaid psühholoogilisi ja sotsiaalseid probleeme ning on äärmiselt tähtis aidata leida neile probleemidele tõhusaid lahendusi. Lahendusteks võivad olla viha juhtimise ja vägivallast hoidumise programmid ning erinevad muud sekkumised vaimse tervise probleemide lahendamiseks.
Paljudel perevägivalla juhtumitel on seos alkoholiprobleemidega, mistõttu on tähtis ka alkoholi- ning vajadusel muude sõltuvuste ravi. Konflikte ja keerulisi olukordi tuleb ette kõigis peredes. Selliste probleemide lahenduseks ei ole kunagi vägivald, vaid tõenduspõhised vägivalda ennetavad sekkumised, pere- ja paariteraapiad, meditsiiniline ravi või mis tahes muud rahumeelsed viisid, mis konkreetsel isikul aitavad keeruliste emotsioonide ja probleemidega toime tulla.
Soovin kõigile rahulikke jõule pere ja lähedaste seltsis!
[1] Vabariigi Valitsuse vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015-2020, punkt 25.
[2] Euroopa Violence against women: an EU-wide survey. FRA, 2014.
[4] Violence against women: an EU-wide survey. FRA, 2014.
[5] Soo, K. (2010). Paarisuhtevägivald Eestis – levik ja tagajärjed. Lõppraport. Tartu Ülikool, Sotsiaalministeerium.
[6] Vabariigi Valitsuse vägivalla ennetamise strateegia, p 22, p 32.
[7] Eesti elanikkonna teadlikkuse uuring soopõhise vägivalla ja inimkaubanduse valdkonnas.(2014). TNS EMOR, Sotsiaalministeerium; Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2013.
[8] Merle Linno, Kadri Soo, Judit Strömpl (2011). Perevägivalla levikut soodustavad riskid ja perevägivalla ulatus praktikute hinnangutes. Justiitsministeerium. Tartu Ülikool.
[9] Vabariigi Valitsuse vägivalla ennetamise strateegia aastateks 2015-2020.