Katrin Pauts: mitmest löögist algab Kunnuse meelest perevägivald?

Katrin Pauts Foto: Erakogu

Mis on Mihkel Kunnuse teooriast lähtudes perevägivald? Kriteeriumiks on vähemalt kümme rusikahoopi korraga iga jumala päev? Või kord nädalas? Kas kord kahe kuu jooksul ikka läheb arvesse? küsib kirjanik ja ajakirjanik Katrin Pauts.

Päris hea siiski, et Mihkel Kunnuse vägivallasaaga meedias ilmus. Mida me siis lugesime? Kõigepealt neutraalselt sõnastatud uudist, et arvamusliidri staatuses semiootik Kunnus on mõistetud perevägivallas tingimisi vangi. Seejärel ilmus Kunnuse elukaaslase essee, kuidas ta tegelikult ei olevatki mingi ohver. Sõnastatud oli see lugu ometi selliselt, nagu perevägivalla teabematerjalid kirjeldavad ohvri tüüpkäitumist (salgamine, õigustused, süütunne).

Naine kirjeldab juhtunut siiras usus, et tema on erand. Ka tema mees olevat erand - mitte naisepeksja, vaid hoopis alkohoolik, kes joomahoos on vahetevahel vägivaldne. Sedagi ainult siis, kui teda provotseerida (seista uksel ees, visata vett näkku). Kui kõik need korrad välja arvata, on ta maailma armastusväärseim mees.

Naine jutustab oma lugu – loodetavasti! – kogenematusest, aimamata, kui tüüpiline tema juhtum ja ka tema jutt tegelikult on. Need, kes on teemaga kursis ja kuulnud sadadest taolistest juhtumitest, oleksid võinud selle arvamusloo kirja panna ohvri endaga vestlematagi, tema põhjendusi ja õigustusi pimesi dikteerida. Niivõrd etteaimatav oli see «erandjuhtum». Nagu tuttav ajakirjanik me vestluses kommenteeris – tüüpprojekti järgi ehitatud maja.

Peagi järgnes Kunnuse enda selgitus, mida eristab keskmise naisepeksja põhjenduste-jadast ainult tõsiasi, et tegemist on kirjasõnas, demagoogias ning manipuleerimises osava inimesega. Ta on haritud ja intelligentne. Ta üritab vajutada «õigetele» nuppudele ja ennäe imet, paljud lähevadki õnge.

Perevägivalla kriteerium – iga päev vähemalt kümme hoopi?

Olen sama lugu kuulnud oma lapsepõlves. Olen kuulnud ema abikaasat põhjendamas, et tegelikult olevat ta löönud ainult paar korda – enesekaitseks. Ka see mees oli alkohoolik ja peksis ainult purjuspäi, kaineks saades alati kahetses, väljendas uskumatust, mõnikord poetas krokodillipisara.

Alati kõik kordus – paari päeva, mõne nädala või aasta pärast. Meie peres juhtunu polnudki Kunnuse teooriast lähtudes perevägivald? Kriteeriumiks on vähemalt kümme rusikahoopi korraga iga jumala päev? Või kord nädalas? Kas kord kahe kuu jooksul ikka läheb arvesse? Aga viis hoopi? Kahest ju ometi ei piisa? Või on kõik lahtrid täidetud alles sel juhul, kui rusikahoobiga kaasneb räme sõimurahe?

Olen kuulnud ema korduvalt mehele andestamas, teda õigustamas, iseennast needmas, et oli nii rumal ja teatud olukorrad esile kutsus. Ta oleks pidanud käituma nii, oleks pidanud naa… Ja mees oleks ju täiesti normaalne inimene, kui ta ainult kaine püsiks. Mehel oli raske lapsepõlv. Ta nii väga elab oma tegu üle, kahetseb, nutab! Ega paar rusikahoopi ju armastust tapa?

Taolistest juhtumitest lugedes tabab mind alati jõuetu äng. Kui uudis on ilmunud, tean juba ette, mis järgneb – inimeste reaktsioongi on tüüpprojekti järgi ehitatud.

Vägivallajüngrite tüübid

Igal naisepeksjal leidub šokeeritud tuttavaid, kes avaldavad lootust, et tegu on eksitusega. Ehk ikka polnud nii? Loevad Kunnuse selgitust ja hingavadki kergendatult, sest see vastab nende soovmõtlemisele – minu tuttav pole ometigi mingi «selline».

Varsti ilmub välja «vihane valge ürgmees», kes tunneb läbi «Kunnuste» kannatuste ka iseennast rõhutuna. Jälle need naised! Jälle kiuslikud feministid! Meessugu õõnestatakse, rünnatakse isasuse aluseid! Kas siis mehel pole õigust end kaitsta, kohe võetakse tal munad maha? Aga kes siis meie riiki kaitseb, kui nii tehakse? Selle kohta kasutas üks tuntud feminist Facebooki-lõimes päris asjakohast sõna – meeshüsteeria.

Tulevad ultra-tolerandid, kes tahaksid alati kõiki mõista, kaaluda kõiki asjaolusid, kuulata ära vastaspoolt, põhjalikult süveneda – nagu kohus poleks seda juba teinud, vaid tuletanud otsuse täringut veeretades või kristallkuuli jõllitades.

Platsis on kristlased ja muud usujüngrid, kelle vaimsus käsib kõigile kõik andeks anda. Maapealne kohus polevatki pädev mehe ja naise vaheliste asjade üle otsustama. Kes on patuta, visaku esimene kivi…

Ning kõige jälgim grupp on naised, kes – nagu mulle tundub – «ürgmeestelt» tähelepanu ja heakskiitu lunides takka kiidavad, et on ka õigustatud rusikahoope ja mõni libu olevatki oma käitumisega keretäie välja teeninud.

Tõtt-öelda ajab kommentaaride lugemine sageli rohkem vihale kui vägivallategu ise. Suhtumisi paistab olevat ka väga raske muuta, igas leeris kipuvad alati lärmama ühed ja samad näod-nimed. Lahmitakse pimesi, keegi ei kuula, aga kõigil on arvamus.

Inetud lood need perevägivallalood.

Hea on selliste saagade avalikustamine mitte selleks, et vägivallatsejat ja tema ohvrit paremini mõistma õpiksime, vaid et samas olukorras ohvrid mõistaksid: nende lood pole erandjuhtumid.