Ivan Makarov: pealinna munitsipaalleht peaks tegelema Tallinna, mitte Sevastopoli probleemidega

Ivan Makarov Foto: Erik Prozes

Venemaa välisminister Sergei Lavrov sõimas järjekordset ajakirjanikku «debiilikuks» – seekord Reutersi töötajat. Agressiivne Vene esidiplomaat on öelnud pressitöötajate aadressil ka tunduvalt vängemaid sõnu, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.

Ütle mulle, kes on su sõber: ka mõned Lavrovi parteiga lepingulistes suhetes olevad Eesti poliitikud on minetamas tsiviliseeritud maailma tavasid meediaga suhtlemisel. Kui parlamendikomisjoni juht Mihhail Stalnuhhin keeldub täitmast oma kohustust meediat informeerida, siis on see vähemalt passiivne hoiak, ta ei ründa.

Eurosaadik Yana Toom aga võttis endale õiguse soovitada avalik-õiguslikule meediale ajakirjaniku vallandamist. Vastates venekeelse Delfi peatoimetaja Julia Rodina küsimusele «Mida peab tegema ETV+, et seda vaataks rohkem kui 0,5 protsenti auditooriumist?», ütles Toom järgmist: «Vallandage Troitski ja kutsuge Solovjov.» Jah, just nii nad Venemaal võimu ärritavate ajakirjanikega teevadki, asendades nad «Kremli ööbikutega», kes Toomi oma saadetesse kutsuvad.

Mõni kriitilise meelega ajakirjanik saab kogunisti peksa või surma, seepärast Troitski ongi siin, Jevgeni Kisseljov Kiievis ja Aleksandr Sotnik Gruusias. Aga Troitski täidab vaid murdosa mainitud telekanali eetrist, seega pole tegemist isegi mitte mingi praktilise nõuandega, kuidas moosida kohalikke Putini-meelseid vaatajaid, vaid oma lepingupartnerite Lavrovi ja Putini oponendi represseerimise taotlusega Eesti territooriumil.

Yana Toom ise on tulnud poliitikasse Stolitsa peatoimetajana, mis annab praegugi tunda. Agressiivne suhtumine oponentidesse, just isiku kallale kippumine on siiani olnud üks Keskerakonna meedia tunnusjooni, kuid näiteks Kesknädala metamorfoos annab lootust, et asjad muutuvad.

Ka Pealinn on aastaid avaldanud materjale, kus väideti, et Eesti riik on täiesti mäda ja vastaspoliitikud petised, kuid Keskerakonna koalitsiooni minekuga lõppes koduriigi materdamine päevapealt. Isegi Stolitsas on ehk midagi muutumas: keegi Andrei Vesterinen läkitas meediale vihase avaliku pöördumise, nimetades peatoimetajat Aleksandr Tšaplõginit kahepalgeliseks nahahoidjaks, kuna Stolitsa juht, kes varem avaldas oma lehes tulist toetust Venemaale Krimmi hõivamise asjus, enam ei olevatki nõus poolsaare okupeerimisega.

Vesterinen kirjutab, et ei saa rääkida objektiivsest ja usaldusväärsest ajakirjandusest, kui omaenda juttu pööratakse 180 kraadi võrra. Mulle küll tundub, et kui loll jutt läheb suhu tagasi, siis usaldusväärsus sellest ainult võidab – samas arvan endiselt, et Eesti pealinna munitsipaalleht peaks tegelema Tallinna, aga mitte Sevastopoli probleemidega.

Tallinna TV

Ka krimikroonikatesse sattunud Tallinna TV on ainulaadne nähtus: erinevate poliitiliste vaadetega maksumaksjate raha eest on aastaid peale surutud ühe erakonna huve ja vastandatud ennast riigi seadustele. See, et mõni tegelane pistis paarsada tuhat eurot oma taskusse, on tegelikult köömes võrreldes sellega, et linnakodanike miljonid läksid nende endi ajude pesule ühe partei hüvanguks.

Keskerakonna juhid ei kasutanud TTVd mitte üksnes oma poliitiliste vastaste, vaid ka isegi omaenda siseopositsiooni tümitamiseks. Kas Euroopas leidubki üldse midagi võrreldavat – et maksumaksjate rahastatav telekanal annab pidevalt sõna korruptsioonis kahtlustatavale uurimisalusele, nimetades teda truualamlikult linnapeaks, kuigi too seda ei ole?

Ja kujutage ette nädalat läbivat meediasaadet, mis paneb paika ülejäänud ajakirjandust ja mida teeb mitte lihtsalt ühte erakonda kuuluv seltskond, vaid lausa selle erakonna ühe tiiva mausritega vehkiv troika, suure juhi fanaatilised pooldajad: ajakirjanikud joovad eetris demonstratiivselt oma peremehe lemmikjooki, vannuvad talle igavest truudust ja võtavad õiguse otsustada, mis perekonnanime tohib kanda Vilja Savisaar-Toomast.

Saates, mis manitseb teisi ajakirjanikke, kuidas neil tuleks oma tööd teha, ei tohiks ju solvata teise nahavärviga inimesi ega sõimata kolleege korduvalt «pasameediaks». Võib-olla aitaks siin tuntud eetikanõunik Tarmu Tammerk, kuid intelligentsele inimesele sellist kohakaaslust küll ei soovitaks enne, kui orgia seal näitab vaibumise märke.

TTV-l, kus töötab ka professionaale, on nüüd võimalus saada lahti parteiorgani mainest, ja meie eurosaadikul oleks viimane aeg jõuda XXI sajandi Euroopasse.

---

Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LPd ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja Nädal ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.