Näeme, milline mõju on selgelt väljendatud poliitilisel tahtel. Me kõik teame, et haldusreformi kavadel on Eestis aastakümnetepikkune ajalugu. Mitte ühegi varasema valitsuse algatus ei käivitanud aga sellist ühinemisläbirääkimiste hoogu, kui oleme näinud sellel aastal. Läbirääkimised algasid ju juba enne, kui riigikogu haldusreformi seaduse vastu võttis. Enamikule omavalitsusjuhtidele piisas usust: seekord nad teevadki selle asja ära, päriselt. Teiselt poolt oleme kuulnud ka omavalitsustegelastest, kes lootsid nüüd siiralt, et Keskerakonna juhitav valitsus peatabki haldusreformi, mida nad opositsioonis olles usinalt kritiseerisid. Loodame, et seda viimast ei juhtu.
Loomulikult ei tähenda pelk ühinemiste fakt, et haldusreform oleks tehtud. Õigupoolest ju ühinenud omavalitsustes uute tegevusmudelite kujundamise töö alles algab. Suurematele ja võimekamatele omavalitsustele saab riik anda rohkem funktsioone. On põhjust kaaluda, milline tuleb kohalike maksude süsteem jpm. Üsna kindlasti näeme eripalgelisi ja küllap senistele kohalikele traditsioonidele toetuvaid lahendusi ses osas, kes ja kuidas hakkavad eest vedama külade ja linnade elu – on need osavallad, külaseltsid, külavanemad või midagi muud.
Ei tasu aga luua illusiooni, et pelk omavalitsuste ühinemine lahendab kõik Eesti probleemid. Vaja on edasi minna riigireformiga, mis kõige üldisemalt öeldes on kohanemine demograafiliste muutustega. Töökäsi jääb vähemaks. Inimeste ootused riigile ja omavalitsustele ei kahane, vaid pigem kasvavad. Tahtes edaspidigi võimekat, usaldusväärset ja jõukohast riiki, ei saa lihtsalt kõike vanaviisi edasi teha.