Riigikogu saal.

FOTO: Raigo Pajula

Haldusterritoriaalne reform ei jää ära ega toppama – see on peamine, mida riigikohtu üleeile avaldatud otsusest järeldada. Samamoodi tuleb kiita uut valitsust lubaduse eest, et nad ei tõmba pidurit eelmise valitsuse ühele jõulisemale ettevõtmisele. Küsida tuleb aga ka laiemalt – riigireformi kohta.

Näeme, milline mõju on selgelt väljendatud poliitilisel tahtel. Me kõik teame, et haldusreformi kavadel on Eestis aastakümnetepikkune ajalugu. Mitte ühegi varasema valitsuse algatus ei käivitanud aga sellist ühinemisläbirääkimiste hoogu, kui oleme näinud sellel aastal. Läbirääkimised algasid ju juba enne, kui riigikogu haldusreformi seaduse vastu võttis. Enamikule omavalitsusjuhtidele piisas usust: seekord nad teevadki selle asja ära, päriselt. Teiselt poolt oleme kuulnud ka omavalitsustegelastest, kes lootsid nüüd siiralt, et Keskerakonna juhitav valitsus peatabki haldusreformi, mida nad opositsioonis olles usinalt kritiseerisid. Loodame, et seda viimast ei juhtu.

Loomulikult ei tähenda pelk ühinemiste fakt, et haldusreform oleks tehtud. Õigupoolest ju ühinenud omavalitsustes uute tegevusmudelite kujundamise töö alles algab. Suurematele ja võimekamatele omavalitsustele saab riik anda rohkem funktsioone. On põhjust kaaluda, milline tuleb kohalike maksude süsteem jpm. Üsna kindlasti näeme eripalgelisi ja küllap senistele kohalikele traditsioonidele toetuvaid lahendusi ses osas, kes ja kuidas hakkavad eest vedama külade ja linnade elu – on need osavallad, külaseltsid, külavanemad või midagi muud.

Ei tasu aga luua illusiooni, et pelk omavalitsuste ühinemine lahendab kõik Eesti probleemid. Vaja on edasi minna riigireformiga, mis kõige üldisemalt öeldes on kohanemine demograafiliste muutustega. Töökäsi jääb vähemaks. Inimeste ootused riigile ja omavalitsustele ei kahane, vaid pigem kasvavad. Tahtes edaspidigi võimekat, usaldusväärset ja jõukohast riiki, ei saa lihtsalt kõike vanaviisi edasi teha.

Riigireformi Radari kolleegium hoiatas oma septembrikuises kokkuvõttes, et just see sügis oli kriitilise tähtsusega: «Kui lähemal ajal põhimõttelisi otsuseid ei langetata, siis läheb edasi kogu tähelepanu ELi nõukogu eesistumisele ja edasi kohalikele ning riigikogu valimistele ja riigireform ei teostugi.»

Paraku on aasta viimased kuud kulunud valitsusvahetusele ja ka eelmine koalitsioon ei suutnud oma algatustes olla muljet avaldav ega jõuline. Nüüd ongi küsitav, kas uuel koalitsioonil on peale oma kulukate sotsiaalprogrammide ja valitsuses oleku harjutamise aega, oskust ja julgust riigireformiga tegeleda.

Tasub mõista, et riigireform ehk reaalsusega kohanemine pole kärpimine kärpimise pärast vmt, vaid üksnes nii on võimalik luua strateegilisi eeldusi uueks arenguks ja kasvuks.