Jaanus Heinsar: kuidas valmistuda kaasaegse maailma ohtudega toime tulemiseks

Kiirabi. Pilt on illustratiivne. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Elame ajal, mil ärevad sõnumid välismaalt on muutunud tavapäraseks. Siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonna riskianalüüsi nõunik Jaanus Heinsar soovitab rahulikuks jääda.

Oma argielus puutume kokku erinevate ohtudega. Mõned ohud on sedavõrd igapäevased, et need ei pälvi enam meie tähelepanu. Näiteks sügisese tumedataevalise ilmaga välja minnes on tõsine oht märjaks saada. Mõned inimesed aktsepteerivad seda riski ega võta midagi ette, teised püüavad märjakssaamist ennetada ja võtavad vihmavarju kaasa. Kui vihma sadama ei hakka, siis tundub vihmavarju kaasa tassimine olevat tüütu kohustus. Samas kui vihmavarju kaasas ei ole ja vihma hakkab tõesti sadama, siis on sellel tagajärg, antud juhul küll pisike, aga siiski – märjaks saamine.

See näide võib tunduda lihtsana, kuid umbes sedaviisi valmistub ka riik hädaolukordadeks ja kriisideks – esiteks, me kaardistame ära, mis meid ohustab, teiseks, me analüüsime, mis on selle ohu tõenäosus ja tagajärjed, ja kolmandaks, me otsustame, kas aktsepteerime seda riski või võtame midagi ette. Tundub lihtne ja loogiline.

Sündmused Euroopas, viimati Berliinis, on muutnud avalikkuse murelikuks. Samas teadsime kõik, et sellised ohud on kogu aeg olemas olnud. Nüüd on see oht meile lihtsalt veidi lähemale tulnud. Küsimus on meie suhtumises – kas me laseme ebakindlusel ennast juhtida või proovime seda kuidagi süsteemselt lahti mõtestada.

Me elame pidevalt muutuvas maailmas ja seetõttu muutuvad ka ohud. Näiteks 150 aastat tagasi ei olnud ohtu tavapärases liiklusõnnetuses surma saada, kuna autosid lihtsalt ei olnud. Tänapäeval saab Euroopa Liidus liiklusõnnetustes igal aastal surma ligi 26 000 inimest. Samas on avalikkus sellest ohust teadlik – liiklejad on ettevaatlikumad, ettevõtted muudavad autosid turvalisemaks, politsei kindlustab liikluseeskirjade täitmist jne.

Süsteem on läbi mõeldud ja üleüldist paanikat ei teki. Samas kui mõelda hukkunutele, siis võrreldes pahatahtlike rünnakutega on Euroopa Liidus oht liiklusõnnetustes surma saada ligi sada korda suurem. Muljet avaldav erinevus.

Ma ei soovi vähendada viimaste pahatahtlikke rünnakute tõsidust. Iga selline juhtum on suur traagika rünnakus hukkunud inimeste lähedastele. Ühelgi pahatahtlikul teol ei ole õigustust. Kuid samasugust kurbust elavad läbi ka liiklusõnnetustes ja tulekahjudes hukkunud inimeste lähedased. Ainult et neid lähedasi on Euroopas umbes sada korda rohkem.

Meie teadvuses tundub pahatahtlik rünnak kordades ohtlikum võrreldes liiklus- või tulesurmadega. Psühholoogiliselt on sellele väga lihtne seletus – me kipume alahindama neid ohte ja riske, mida saame ise kontrollida. Näiteks autosõidu puhul saame vajaduse korral kiirust vähendada või kõrvalisemale maanteele suunduda – see oht on kontrollitav.

Kuid need sündmused, mida me ise kontrollida ei saa, tekitavad üldjuhul ebakindlust ja paanikat. Sellisteks ohtudeks on näiteks ka lennuõnnetused või pahatahtlikud rünnakud, kus inimeste võimalused neid ära hoida on piiratud. Jah, me saame vältida küll lendamist ja rahvarikkaid kohti, kuid see ei ole ilmselt nüüdisaja ühiskonnas jätkusuutlik lahendus.

Selliste sündmuste valguses muutubki väga oluliseks inimeste riskiteadlikkus. Ma leian, et kõik inimesed peaksid kaine mõistusega ja paanikata analüüsima, mida me ise teha saame, et ohte vähendada või nende tagajärgi leevendada. Ohud tulevad ja lähevad, ning samuti muutuvad ajas.

Mõned ohud arenevad edasi kriisideks, mõned mitte. Aga ohud meie ümber on iga päev olemas, nendega tuleb arvestada ja nendega tuleb elama õppida. Olgu nendeks siis liiklus, loodusõnnetused, tulekahjud või pahatahtlikud rünnakud.  Ja kui tuleb mõni uus oht, siis tuleb enda jaoks läbi mõelda, kas ma aktsepteerin seda või võtan midagi ette.

Samas, meie ümber on palju tegevusi, mis aitavad elu muuta turvalisemaks ja ohutumaks. Mõnikord on need tegevused väga lihtsad. Näiteks tuleb paigaldada suitsuandurile uus patarei või sõita liikluses piirkiirusega. Või märgata enda ümber toimuvat ja vajaduse korral sekkuda. Uskuge, selliste tegevuste tõttu jäävad inimesed ellu.

Samuti peaksime oskama käituda hädaolukorras. Eestis on looduslikud tingimused õnneks suhteliselt head ja loodusõnnetused on meil pigem väikeste tagajärgedega. Aga kas me oleme valmis selleks, kui meil kaob näiteks elekter või kaugküte kaheks nädalaks? Paljudel inimestel on olemas küll maakodud, aga mitte kõikidel. Ka selliseid ohte tuleks endale teadvustada, et tõelises kriisis ei tekiks paanikat.

Riik valmistub koolituste ja õppuste abil niisugusteks sündmusteks pidevalt. Aga ka inimesed peaksid olema sellisteks sündmusteks valmistunud. Ei öelda ju ilmaasjata, et raske treeningul, kerge lahingus. Inimeste ja riigi vahelises koostöös sünnib sünergia, mis aitab ümbritsevat keskkonda muuta ohutumaks ja turvalisemaks. Kasutagem seda võimalust.

Autor avaldab isiklikke seisukohti.