Andrus Tamberg: milline oli Eesti kuvand Venemaa online-meedias 2015. aastal?

Andrus Tamberg Foto: Erakogu

Muutunud julgeolekukeskkonna tõttu tuleb suurendada vastupanuvõimet Eesti-vastasele mõjutustegevusele, kirjutab Kaitseväe staabiohvitser, kapten Andrus Tamberg ajakirjas Riigikogu Toimetised.

Tänapäeval kasutatakse meediat üha aktiivsemalt ja tõhusamalt avaliku arvamuse ja poliitiliste otsuste mõjutamisvahendina. Mittedemokraatlikel riikidel nagu Venemaa on meedia mõjuvõimsaks propagandavahendiks ideoloogiliste hoiakute kujundamisel. Tegelikkust moonutava infoväljaga võib kahjustada elanikerühmade sidusust ja tekitada ühiskonnas ebastabiilsust, mistõttu Eesti peaks pöörama suuremat tähelepanu ühiskonna sidususe vastu suunatud rünnakutele ning arendama senisest enam psühholoogilist kaitset ja vastupanuvõimet Eesti-vastasele mõjutustegevusele (Ülevaade Eesti julgeolekupoliitika aluste (2010) elluviimisest 2013).

Venemaa on aktiveerinud sõjalist tegevust Balti riikide lähistel ning kuulutanud NATO jätkuvalt oma peamiseks vaenlaseks (Defense News 2014). Samuti on Venemaa poliitilise kogukonna negatiivne antikommunistlik üldbaas viimastel aastatel asendunud positiivse kommunistliku mineviku identiteediga, mistõttu Venemaa geopoliitiline käitumine meenutab üha enam «külma sõja» aegset bipolaarset konsolideerumist (Sharafutdinova 2012). Siinjuures näeb Venemaa Eestit kui märkimisväärse venekeelse elanikkonnaga perspektiivitut väikeriiki, kus venekeelset elanikkonda massiliselt diskrimineeritakse ja natsismi toetatakse (KAPO 2014, 6).

Muutunud julgeolekukeskkonna tõttu on tekkinud vajadus analüüsida Eesti julgeolekut ohustavaid tegevusi, mistõttu senisest enam tuleks arendada riigi psühholoogilist kaitset nii ühiskonna ja riigi julgeoleku ning inimeste turvatunde kindlustamiseks kui ka kriiside ennetamiseks ja usalduse suurendamiseks riigi tegevuse suhtes (JPA 2010; STAK 2015−2020 2014). Järelikult tuleb Eesti-vastasele mõjutustegevusele vastupanu suurendamiseks ning ühiskonna sidususe ja turvatunde arendamiseks uurida järjepidevalt Eestit puudutavaid julgeolekupoliitilisi teemasid Venemaa meedias.

Kuigi Eesti strateegilise kommunikatsiooni ja psühholoogilise kaitse seisukohalt on oluline teada, kuidas riiki kujutatakse Venemaa meedias, on seda varem paraku hinnatud tunnetuslikult (RKRN 2016). Artikli autori (Tamberg 2016) tehtud uuring Eesti kuvandist Venemaa meedias võimaldab efektiivsemalt analüüsida Venemaa agressiivsuse dünaamikat, mistõttu uurimistulemuste kokkuvõte ja üldistavad julgeolekualased järeldused Eesti kuvandist oleksid sisendiks riiklikele julgeolekupoliitilistele otsustustele ja neist tulenevate meetmete rakendamisele inforuumi kontekstis.

UURIMISSTRATEEGIA

Kesksest uurimisprobleemist – kuidas käsitleti Eestit Venemaa online-meedias 2015. aastal – tulenevalt olid uurimisküsimusteks:

• millised Eestit puudutavad teemad leidsid kajastamist Venemaa online-meedias 2015. aastal?
• milline oli artiklite tonaalsus ning mil määral on temaatika ja tonaalsus aasta jooksul muutunud?
• kas ja milliseid freime kasutati Eesti suhtes Venemaa uuritavates online-meedia tekstides?

Uurimisstrateegiaks valiti meediatekstide kvantitatiivne ja kvalitatiivne sisuanalüüs (Krippendorff 2004, 5; McQuail 2003, 293), kuid meetodi valikul otsustati objektiivsuse ja täpsuse tagamiseks suurema hulga eri allikatest pärit meediatekstide uurimise kasuks. Andmete töötlemiseks kasutati integreeritud analüüsi meetodit ehk kategooriate kontent- ja diskursusanalüüsi (Creswell 2014; Elo et al. 2014; Flick 2009).

Meediatekstides peituvate freimide ehk mininarratiivide väljatoomiseks kasutati teksti analüüsimisel kriitilise diskursusanalüüsi peamisi põhimõtteid: tähenduslike fotode ja illustratsioonide valik, teatud seisukohtade esiletoomine, mõnede faktide, teemade ja käsitluste osaline või täielikult väljajätmine ning teatud eelduste, seisukohtade jm edastamine alternatiivide välistamiseks.

Valimi moodustasid Venemaa 2015. aasta online-meedia seitsme kõige loetuma uudisteportaali (vähemalt 50 000 unikaalset külastust päevas) Argumentõ i Faktõ, Interfax.ru, Kommersant, Lenta.ru, Moskovski Komsomolets, RIANovosti.ru ja RBK.ru 4474 artiklit, milles kajastati Eestit. Eesmärgistatud valimiga (purposive sampling) (Teddlie, Yu 2007) püüti hõlmata nii Venemaa riigisisest kui ka välismaal elavat võimalikult suurt vene keelt kõnelevat lugejaskonda kui peamist sihtrühma, kellele meediatekstid olid mõeldud.

Kuna Eesti kuvandi väljaselgitamiseks valiti analüüsi tasandiks riigi tasand rahvusvaheliste suhete süsteemis, siis kuvandit vaadeldi kui riigi «pehmet jõudu», et mõjutada sihtauditooriumi teadlikkust, hoiakuid ja käitumist (Buhmann, Ingenhoff 2015; Nye 2013).

KUVAND KUI RIIGI IDENTITEEDIST TULENEV INTERSUBJEKTIIVNE FENOMEN

Uuringus käsitleti riigi kuvandit rahvusvaheliste suhete konstruktivistliku teooria raamistikus, mistõttu lähtuti seisukohtadest, et riigi kuvandi olemus tuleneb riigi sotsiaalsest, kultuurilisest ja ajaloolisest identiteedist ning poliitilise võimu domineerivatest väärtushinnangutest.

Konstruktivistliku teooria analüüs tõi välja, et riigi julgeolekualased huvid ja käitumine on määratletud sotsiaalsetest väärtustest, ajaloost ja institutsionaalsest ülesehitusest tuleneva identiteediga. Seejuures on ühine ajalooline kogemus ja kollektiivne mälu aluseks riigi poliitilisele võimule, et konstrueerida teistest riikidest märgi- ja meediasüsteemi abil tema julgeolekuhuvidele vastavad kuvandid (Farrell 2002; Rousseau 2006, 40‒41).

Seega, konstruktivistlike käsitluste kohaselt on ohud riigi julgeolekule sotsiaalselt ja ajalooliselt konstrueeritud, mistõttu välise ohu tajumine ei pruugi põhineda välistel ohuallikatel, vaid tuleneb riigi identiteedist (Farrell 2002). Samas on nii identiteet kui ka julgeolek objektiivselt määratlemata ning kontekstipõhised. Lähtuvalt eeltoodust võib väita, et rünnakud riigi identiteedile ja kollektiivsele enesehinnangule on rünnak riigi julgeolekule.

Teadmised riigi identiteedist aitavad mõista riigi prioriteete ja käitumist teatud olukorras. Samas ka riigi kollektiivne enesehinnang on seotud julgeolekuga, sest tuleneb vajadusest tunda ennast respekteerituna suhetes teiste riikidega (Wendt 2003, 224‒237). Seepärast püüavad riigid tõsta kollektiivset enesehinnangut, mis mõnikord väljendub agressiivses suhtumises teistesse riikidesse (Wendt 2003, 235‒237).

Sageli on vastanduvad ajalookäsitlused vältimatud, sest mõningatel juhtudel, eelkõige positiivsema kuvandi või riigi huvide edendamiseks, tõlgendatakse ajaloosündmusi erinevalt (Farrell 2002; Freedman 2015; Wendt 2003). Seega tuleneb identiteet toimijate intersubjektiivsest fenomenist ning baseerub ja kujundab riigi rahvuslikke huvisid (Jackson, Nexon 2002).

Oluline on tuua välja, et riigid, nagu ka üksikisikud, vajavad identiteeti, sest identiteet vähendab ebakindlust (Farrell 2002). Kuid indiviidi identiteet on manipuleeritav, mistõttu poliitikud püüavad manipuleerimisega mõjutada indiviide käituma ja mõtlema süsteemi (poliitilise võimu) huvidest lähtuvalt (Legro 2009; Rousseau 2006, 40−41). Kuna riigi identiteet on subjektiivne hinnang tema olemuse määratlemiseks, siis konstruktivistliku lähenemise seisukohalt ei ole oluline, kas see ka tegelikult tõele vastab (Legro 2009). Järelikult on teistest riikidest võimalik konstrueerida just selline kuvand, nagu seda nõuavad riigi rahvuslikud huvid.

VENEMAA NEOAUTORITAARNE MEEDIAMAASTIK

Venemaa puhul ei saa rääkida vabast ajakirjandusest, sest võimueliit kontrollib täielikult meediat ning kasutab ajakirjandust poliitilise mõjutusvahendi ja propagandamasinana avaliku arvamusega manipuleerimiseks (Becker 2014; Lee 2008; Lipman 2014; Richter 2008; Rollberg 2014; Sharafutdinova 2012). Nimetatud uuringutest selgub, et Venemaa riiklikult kontrollitud meediasüsteemi eesmärgiks on edastada valitseva režiimi väärtushinnanguid ja ideoloogiat ning neutraliseerida vähimadki vaba ajakirjanduse alged.

Kui varasemad meediauuringud (Lee 2008; Price, Krug 2000; Sharafutdinova 2012) käsitlevad Venemaa meediaruumi nõukogudeaegse propaganda traditsioonide jätkamise edendajana, siis muutunud julgeolekupoliitilisest olukorrast lähtuvalt rõhutatakse hilisemates uuringutes (Becker 2014; Lipman 2014; Rollberg 2014) Venemaa jätkuvat suundumust karmistada piiranguid meediavabadusele.

Mitmed autorid (Becker 2014; Price, Krug 2000) käsitlevad tänapäeva Vene meediat kui neoautoritaarset meediasüsteemi, kus

1) riigiomanduses oleval meedial on piiratud autonoomia,

2) võtmeisikud on valitsusele poliitiliselt lojaalsed ja

3) juurdepääs meediale on avatud ja eraomandus tolereeritud.

Kontrollimiseks kasutatakse nii subsiidiumeid, maksusoodustusi, valitsuse tellitud reklaame jm majanduslikke mõjutusvahendeid, kui ka vägivalda ja repressioone sõltumatute ajakirjanike vastu. Uudisteportaalid avaldavad vaid valitsuse ametlikke seisukohti, sest riik domineerib jõuliselt meediaturul. Kuid täielik kontroll meedia üle võimaldab Kremlil lihtsamalt kasutada „pehmet jõudu” oma poliitilise ideoloogia (vene maailma identiteedi) levitamiseks ja sihtauditooriumiga manipuleerimiseks.

Kuigi riigi rohkem kui 400 päevalehte pakuvad sisult erinevaid teemasid, käsitletakse olulisi teemasid ‒ valimisi, korruptsiooni, finantskuritegevust, etnilist konflikti, terrorismi ja välispoliitikat ‒ väga harva vaatenurgast, mis ei järgi valitsuse ametlikke seisukohti (Bairett 2015; Freedom House 2015; IREX 2015).

Sügavamaid poliitilisi arutelusid ilmub vaid üksikutes ajalehtedes, ajakirjades ja uudisteportaalides, mis tegutsevad teadmises, et valitsusel on võimalik neid igal ajal sulgeda. Väiksemad uudisteportaalid ja kohalik meedia avaldavad harva rahvusvahelisi ja riiklikke uudiseid, ja kui nad seda teevad, siis üldjuhul on see kordustrükk riiklikust meediast (Freedom House 2015; IREX 2015). Seega on Vene meediaturg tugevalt moonutatud, sest riik domineerib jõuliselt.

Eeltoodud uuringute ja seisukohtade põhjal võib kokkuvõtvalt välja tuua, et Venemaa puhul ei saa rääkida vabast ja demokraatlikust meediast lääne demokraatia mõistes, sest

• riik on omandanud kõik olulisemad ülevenemaalised ja kohalikud meediakanalid;
• välja on töötatud õiguslikud regulatsioonid meediavabaduse piiramiseks;
• opositsioonilised toimetajad ja ajakirjanikud on asendatud lojaalsematega;
• Kreml jätkab nõukogudeaegse propaganda traditsioone;
• massimeedia on degradeerunud poliitilise propaganda vahendiks;
• meediakanalites edastatakse enamasti vaid Kremli ideoloogiat, meelelahutust või sotsiaalse konservatismi teemasid;
• jätkuvalt karmistatakse piiranguid meediavabadusele.

Täielik kontroll meedia üle võimaldab Kremlil lihtsamalt kasutada «pehmet jõudu» kui sihtauditooriumi teadlikkust, hoiakuid ja käitumist mõjutavat konstruktsiooni oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks massimeedia kaudu (Buhmann, Ingenhoff 2015; Feklyunina 2015; Nye 2004, 2013). Samuti võimaldab see konstrueerida välisriigist just sellise kuvandi, nagu poliitilise režiimi huvid nõuavad.

UURIMISTULEMUSED

Venemaa online-meedia analüüsimisel selgus, et Eesti kuvand Venemaa uuritavates meediaportaalides 2015. aastal oli valdavalt negatiivne, neis meediaportaalides avaldati 2015. aastal tonaalsuselt 915 negatiivset, 1535 pigem negatiivset, 1728 neutraalset, 274 pigem positiivset ja 22 positiivset Eestit käsitlevat artiklit (N = 4474).

Uudisteportaalide Eestit kajastavate artiklite tonaalsus 2015. aastal osakaalu järgi. Allikas: autori koostatud Foto: Erakogu

Eestit käsitlevate artiklite teemad ja tonaalsus ning ka kuvand eri uudisteportaalides märkimisväärselt ei erinenud. Artiklite üldine tonaalsus ja temaatika ei muutunud aasta vältel. Kõige rohkem leidsid kajastamist teemad, mis olid seotud NATO kohaloleku suurendamise, alliansi õppuste, Venemaa ohu ja agressiivsuse, energiasõltumatuse, eluohtlike toiduainete tootmise, Venemaa-vastaste sanktsioonide, majandusraskuste, diskrimineerimise ning spionaažis süüdimõistetud Eston Kohveri heroiseerimisega. Kuigi vähem esines kultuuri ja spordi ning sotsiaalteemalisi artikleid, ei saa välja tuua domineerivat teemat ka poliitika, riigikaitse, julgeoleku ja majanduse valdkonnas.

Meediatekstides enim esinenud ja olulisemate freimide «NATO pidevad sõjalised õppused Eestis», «Eesti spioonid on kangelased» ja «müütiline Vene «oht»» põhjal iseloomustati Eestit 2015. aastal Venemaa meedias järgmise mininarratiiviga: «Eesti näeb Venemaas müütilist ohtu, mistõttu spioneeritakse Venemaa järele ja korraldatakse Venemaa läänepiiril pidevaid NATO õppuseid».

Kuigi positiivsete freimide esinemissagedus jäi tunduvalt alla negatiivsetele, saab enim esinenud ja olulisemate positiivsete freimide «Eesti on endine nõukogude vabariik», «Nõukogude Liit vabastas Eesti» ja «II maailmasõja meenutus» põhjal tuua välja järgmise mininarratiivi: «endises nõukogude vabariigis tähistatakse 9. mail Eesti vabastamist fašismist – sõjaveterane austatakse pidulike kontsertidega ja nõukogude monumentidele tuuakse langenute mälestuseks lilli».

Analüüsitud freimide põhjal näidati Eestit Venemaa uudisteportaalides natsistliku e-riigi ja USA satelliidina, kus russofoobne võimueliit nõuab hüsteeriliselt liitlasvägede kohaloleku suurendamist. Seetõttu on riik muutunud suureks sõjapolügooniks ja Tallinna hotellides on iga kümnes külaline NATO sõjaväelane.

Toonitati, et normaalseid suhteid Venemaaga pole võimalik arendada, sest elanikke hirmutatakse nõukogude foobia ja Venemaa agressiivse käitumisega. Samas on riigi majandus katastroofi äärel, sest lääneriikide sanktsioonide ohvriteks olid eelkõige Eesti ja Läti piima- ja lihatootjad. Eestis toodetakse eluohtlikke toiduaineid ning tahetakse luua oma kodanikele reservuaar, kuhu ei lasta ajakirjanikke ja teisi isikuid. Riigis on massiline kodakondsusetus, valitseb üleüldine ksenofoobia ja diskrimineeritakse vähemusrahvuseid. Kuigi Eestile ennustati säravat arengut, on ta muutunud russofoobseks vähemusrahvuste õigusi eiravaks ja tugevalt militariseeritud väikeriigiks.

Muud julgeoleku seisukohalt olulised uurimistulemused:

• analüüsitud 4474 artiklist kajastati Eestit positiivselt vaid 22s;
• Eesti kuvand oli märgatavalt negatiivsem, kui ta oli artiklis üks Baltimaadest või kesksel kohal koos mõne muu riigiga (v.a Venemaaga);
• Eestit seostati enamasti Baltimaade, Poola, Suurbritannia ja USAga ja ning vastandati Kreekale, Prantsusmaale, Saksamaale ja Tšehhile;
• puudusid Eesti-kesksed kultuuri ja spordi ning sotsiaalteemad, samuti edulood;
• Euroopa suurimaks russofoobiks nimetati president Ilvest, samas ainus positiivset meediakajastust leidnud eestimaalane oli Edgar Savisaar;
• Eestist kirjutasid kõige negatiivsemalt 2015. aastal RIANovosti.ru ajakirjanikud Nikolai Adaškevits, Vladimir Barsegjan, Mihhail Demurin ja Mihhail Šeinkman ning Liza Dubrovskaja ja Tatjana Gorina Moskovski Komsomolets’ist;
• Eesti-kesksetest artiklitest olid loetumad atraktiivsete pealkirjade ja sisuga artiklid näiteks sellest, et III maailmasõda võib alata tundmatust väikeriigist Eestist, lood Putini «kasulikest idiootidest» ja kahjutasu maksmisest nõukogude «okupatsiooni» eest «surnud eesli kõrvades»;
• Venemaale on oluline nõukogude nostalgia ja II maailmasõja mälestused;
• kui kõikides Eestit käsitlevates artiklites esines uudisteportaalides teemade ja tonaalsuse vahel suuremaid erinevusi, siis Eesti-kesksetes loetumates artiklites oli erinevus üldiselt väiksem;
• paljudes meediaartiklites kasutati võtet, kus neutraalse sisuga artikkel muudeti viimase lausega negatiivseks või toodi Eesti kajastus enamasti negatiivselt sisse sõnadega «Tuletame meelde, et ...» või «Varem ...»;
• väiksemad portaalid viitasid algallikana sageli suurematele ja loetumatele portaalidele;
• Eesti iseloomustamiseks kasutati muuhulgas järgmisi ilukirjanduslikke fraase:

President Ilves on Euroopa suurim russofoob, isegi suurem kui Leedu ja Ukraina presidendid kokku, sest mis kellelgi meelel, see Toomasel keelel;

Eesti on USA satelliit ja lemmikkasvandik;

kogu Eesti on üks suur sõjapolügoon, kus keedetakse USA juhtimisel sõjaputru, kuid halva kokana ei tunta poliitilisi vürtse;

justiitsministrit kummitab Brežnevi häälega kommunismitont;

enne eesel kärvab ja sultan sureb kui Eesti kohtutest tuleb otsus;

Venemaa ei pea muretsema, sest eestlased surevad 2060. aastaks välja Vene ohutagi, mistõttu tuleb nad kanda «Punasesse raamatusse»;

kas parem on elada vaid osaliselt suveräänses Eestis või vaesena, kuid iseenda täieliku peremehena vabas Indias?

JÄRELDUSED. Uuringus jõuti teoreetilise käsitluse ja empiirilise uuringuga kogutud andmete sünteesi põhjal järgmiste järeldusteni:

• Venemaa julgeolekuhuvidele vastava Eesti kuvandi konstrueerimisel lähtus Kremli juhtkond kommunistliku mineviku identiteedist, püüdes meedia abil konstrueerida kollektiivsel mälul ja ideoloogilistel narratiividel põhinevat vene maailma identiteeti;
• Eestit näidati poliitiliselt ja majanduslikult ebastabiilse riigina, mis ei soovi konstruktiivseid suhteid Venemaaga;
• Venemaa agressiivne geopoliitiline käitumine oli juhitud nii ajaloolisest mälust kui ka staatuse taastamise ambitsioonidest, tehes seda valikuliselt: võimendades, vaigistades või teatud fakte oma huvidest lähtuvalt ümber kujundades;
• kuigi narratiiv vene maailmast osutus tähtsaks, peeti siiski olulisemaks konstrueerida Eestist russofoobse vähemusrahvuste õigusi eirava ja tugevalt militariseeritud väikeriigi kuvand, et õigustada kaasmaalaste poliitikat ja agressiivset sõjalist tegevust Eesti piiride lähistel;
• Venemaa püüdis rõhutada Euroopa Liidu ja NATO lõhestumist;
• Venemaa meedia püüdis Eesti kuvandi konstrueerimisel «pehme jõuga» mõjutada sihtauditooriumi nii tunnetuslikku kui ka emotsionaalset poolt, st negatiivselt käsitleti nii riigi poliitilist süsteemi, majandust ja norme kui ka üldist atraktiivsust ja sümpaatiat;
• Eestit käsitlevate artiklite tonaalsus ja seeläbi ka kuvand ei erinenud nimetamisväärselt Venemaa uuritavates uudisteportaalides ning seda kogu aasta vältel.  

Venemaa püüdis tegelikkust moonutava infoväljaga kahjustada Eesti elanikerühmade sidusust ja tekitada ühiskonnas ebastabiilsust, mistõttu esitas uurimistöö autor üldised ettepanekud Eesti suutlikkuse arendamiseks oma julgeolekuhuvide kaitsmisel inforuumis. Ettepanekute kohaselt peaks Eesti

1. pöörama suuremat tähelepanu ühiskonna sidususe vastu suunatud rünnakutele ja arendama senisest enam psühholoogilist kaitset, et suurendada vastupanuvõimet Eesti-vastasele mõjutustegevusele;
2. suurendama Eesti kollektiivset identiteeti meediakanalites edastatud sõnumite erinevate tõlgenduste (vene- ja eestikeelsete inforuumide erinevuste) vähendamiseks;
3. süstemaatiliselt uurima Venemaa mõjutustegevust, mis on suunatud Eesti julgeoleku vastu, et hinnata Venemaa massimeedias kasutatava «pehme jõu» kaalukust, st mõju sihtauditooriumile, et arendada ühiskonnas sidusust ja turvatunnet;
4. e‑teenuste arendamise kõrval edendama ka eduka e‑riigi kuvandit, sest Eesti e‑riigi kuvandit ja sellega seonduvat ei saa võtta iseenesliku nähtusena;
5. arendama ja juhtima Eesti üldist positiivset kuvandit, sest riigi kuvandil on laialdane mõju nii rahvusvaheliste suhete kui ka riigisisese arengu seisukohalt, sh poliitilisele stabiilsusele, rahvusvahelisele mõjuvõimule, välisinvesteeringutele, väliskaubandusele, turismile jm.

Eeltoodu põhjal tuli Eesti ühiskonna sidususe vastu suunatud rünnakute tõttu pöörata senisest enam tähelepanu Venemaa massimeedia mõjutustegevuse uurimisele eri aspektidest. Autor loodab, et uurimistulemuste järeldusi ja ettepanekuid rakendatakse Eesti julgeolekuhuvide arendamisel inforuumis, et suurendada vastupanuvõimet Eesti-vastasele mõjutustegevusele.

---

Täispikka lugu loe ajakirjast Riigikogu Toimetised. Infot ajakirja ostmiseks ja tellimiseks leiab riigikogu veebilehelt.