Taavi Minnik: Oudekki Loone hüperboloid

Oudekki Loone Foto: Liis Treimann

Kui lugeda ja kuulata, milliseid seisukohti väljendab üks meie parlamendi liige, siis tabad end vägisi mõttes arutlemas, et kui tema ja tema hüpoteetilised mõttekaaslased tuleksid kunagi võimule, siis mitmendal nädalal algaks Eestis nälg, mitmendal lõppeksid poes otsa tualettpaber ja seep ning mitmendal saaks alguse tüüfuseepideemia. Õnneks on võimalus, et niisugused inimesed pääseksid oma poliitilist platvormi realiseerima, meie puhul kaduvväike, kuna Euroopa idapoolsetes maades ei leidu palju selliseid, kes nende poolt hääletaksid.

Veidi teooriast ja praktikast. Karl Marx kuulub vaieldamatult aegade suurimate filosoofide hulka. Tema ideed on köitvad, kuid katse neid mingilgi kujul ellu rakendada on lõppenud halvasti.

Sel lihtsal põhjusel, et üks asi on nende puhul kapitaalselt valesti. Sedasama proletariaati, kellel pole midagi peale ahelate, ei ole sotsiaalses reaalsuses mitte kunagi eksisteerinud. Jah, kujutavas kunstis on nad olemas, teate küll neid sonides tegelasi, kelle õnnel on torukübarates paksud sellid risti jalus. Nagu ka müütides, fantaasiates ja erinevates teoreetilistes skeemides. Sama müütilised on tänapäeval need, keda uusvasakpoolsed oma emantsipeerimisürituses vabastavad.

Põhiline aga on see, et emantsipeeritavad iialgi otsa ei lõppeks, kuna see hägustaks oluliselt ka vabastajate tulevikuhorisonti. No come on, kas näiteks enamikul Prantsuse moslemitest on tõepoolest sooja või külma pühade ajal linnade keskväljakutele üles seatud jeesuslapse hällidest. Või on kogu seda võitlust tarvis vaid prantsuse sotsialistidele, kelle arust see moslemite tundeid solvab. Kas lastele läheb korda sooneutraalsus või on see taas võõraste ambitsioonide realiseerimise huvides jne. Vasakpoolsetele meeldib näha ennast võimul. Kõik muu on vaid instrument selle saavutamiseks.

Vasakpoolsete peamine nõrkus on, et nad teavad tavaliselt väga hästi, kuidas ei peaks või ei tohiks, kuid ei tea, kuidas peaks. Teine põhiline häda on, et neil kukub raha teenimine halvasti välja, kuna vasakideed on reaalsuses väga konkurentsivõimetud. Seepärast saab sotsialism eksisteerida vaid kapitalismi dotatsioonidel nagu läänemaailmas, või kõrgetel toormehindadel nagu Nõukogude Liidus või Venezuelas. Vasakpoolne poliitika ja retoorika lõppevad seal, kus finantseerimisallikas kokku kuivab ning tekib vajadus raha leida.

Mind üllatabki tänapäeva vasakpoolsete puhul enim ehk see, et viimasest sajast aastast pole tehtud mingeid järeldusi. Legendaarne vene bard Vladimir Võssotski kirjeldas 1978. aastal kirjutatud luuletuses, milles kujutas oma külaskäiku Pariisi vasakpoolsete juurde ning nende naiivsust ja vastutustundetust: ärge nähke vaeva, madam tõlk, ma pole täna huvitatud, ma ei looda neid ümber veenda, võin kinkida kõigest ajalooõpiku.