Sigrid Solnik: «Kuidas ma siis ei kingi talle midagi?» ja teisi jõulumõtteid

Kingitused. Foto: www.flickr.com

Kuidas jõuludest rohkem rõõmu tunda ja veidi vähem ning targemalt tarbida, kirjutab Arengukoostöö Ümarlaua tegevjuht Sigrid Solnik.

Detsembri keskpaik kipub suurele osale inimestest olema üsna stressirohke aeg.  Vererõhu tõusule ja maailmalõpumeeleolule aitavad minu osaleva vaatluse põhjal kaasa kolm aspekti. Esiteks aastalõpuootus ja arusaam, et enne uut aastat tuleks ära teha kõik maailma tööasjad. Teiseks lisab pinget meedia- ja reklaamitööstuse poolt meile pähe istutatud arusaam «ideaalsest pühadeajast», milleni jõudmine on reaalses elus üsna keeruline – kuidas sa meisterdad neid jõulukaarte, jalutad rõõmsa südamega jõuluturgudel või teed suurpuhastust, kui kõik tööasjad põlevad tähelepanu nõudes heleda leegiga. Kolmandaks peamiseks stressiallikaks on paljudele jõulukingid, nende tegemise soov ja kohustus. 

Hädad laste kingitustega

Inimesed, kellel on lapsed, muutuvad kinkidest rääkides emotsionaalseks. Osa kurdab, et sugulased ja tuttavad tassivad põnnidele kokku plastmassist kellade ja viledega tooteid, millega lapsed tegelikult kaua ei mängi ja mis jäävad koju ruumi raiskama ning tolmu koguma. Teised jagavad ebamugavat kogemust, kus enda kingitud arendav mänguasi – nagu näiteks jalgpall – visati kingisaaja poolt peagi kõrvale, sest vilkuvad asjad mõjusid kutsuvamalt. Kolmandad pahandavad, et jõulupidudel kingitakse aasta-kaks vanadele lastele metsikutes kogustes komme.

Christmas Barometer 2016 ütleb, et 22 protsenti eestlaste jõulukulutustest läheb mänguasjade ostmiseks. Jõulud on lastepühad ja kes tahaks olla see halb inimene ja lapsed kingitustest ilma jätta? Psühholoogid omakorda väidavad, et mõõdutundetu kinkimine vähendab saamisrõõmu. Ehk siis – pigem vähe, aga hästi!

Klassikaline tõdemus on ka see, et asjade asemel on lubatud kinkida emotsioone – koos oldud aega, seiklusi ning mälestusi. Mõtle korra oma lapsepõlve peale, kas sul on meeles pigem kingitused või pigem värvid, maitsed ja tunded? Muidugi tuleb tõdeda, et emotsioonide kinkimine nõuab aega ja ettevalmistusi.

Kust algas jõulutarbimine?

Võib-olla see puuduv aeg kombineeritud sotsiaalse survega kõigile midagi kinkida ongi peamine põhjus, miks 23. detsembri õhtul ka täiskasvanud kingisaajaile mõeldes kaubanduskeskuse toidupoes dušigeelide kinkepakke ja nunnusid savist ingleid korvi laome. Kuidas ma siis ei tee kingitust talle ja talle ja… Sageli kurdetakse, et jõulude algne mõte on tarbimisfestivali taha ära kadunud.

Kultuur muidugi muutubki ajas ja teemal «Mis on jõulude algne mõte» võiks korraldada tuliseid väitlusi. Kindel on see, et tarbimistäht jõulude kohal pole mingi 21. sajandi leiutis, kaupmehed hakkasid jõuludes superhüpertopeltmüügi võimalusi nägema juba 19. sajandi teises pooles. Sealsamas on näiteks ka vaateakende kaunistamise kombe algus.

Kingitused on igal juhul osa meie jõulutraditsioonist. Eesti jõuluvanad jagasid kinke juba eelmise sajandi algul. Antropoloogid teavad, et kingituste tegemine markeerib ja tugevdab sotsiaalseid suhteid, võimaldab meil näidata oma hoolimist, armastust või siis hoopis lugupidamist. Ja muidugi annab meile võimaluse ühes või teises vormis ühel hetkel eeldada mingit vastuteenet. Kinkimine on oluline ja inimestele meeldib, kui neid meeles peetakse – ilma kingitusteta jõulud oleksid ka nagu nadid.

Kingime targalt

Mulle endale meeldivad kingitused, üldse ei taha teha üleskutset, et lõpetaks selle kinkimise üldse ära! Ütlen hoopis, et kingime targalt! Targalt kinkida saab mitut moodi. Esiteks saab teha kokkuleppeid kinkide üldarvu vähendamiseks – kui mõni inimene ei tahagi kingitusi, ärme siis püüa neile midagi osta. Paljudel on mõni selline sugulane või lähedane, ma tean küll.

Teiseks saab asjade asemel kinkida koos veedetud aega ja emotsioone. Paljud sõpruskonnad on kingituste ostmise asemel läinud seda teed, et lähevad pühade ajal seltskonnaga kuhugi toredasse restorani sööma – sama kulu, vähem peavalu, rohkem rõõmu.

Kolmandaks saab kinkida asju, mida inimesel tegelikult ka vaja läheb. See eeldab tarka nuhkimist või otsesõnu küsimist enne jõulu, mõnikord ka perekonnaga rahade kokku panemist. Kui laps tahaks väga jalgratast, siis on ju kõige mõistlikum perekonna peale talle jalgratas kinkida. Mitte teha nii, et ta saab jalgratta asemel seitse erinevat väikest kingitust, mida ta tahta ei osanud.

Neljandaks saab kingisaaja nimel teha head kellelegi teisele. Aega või raha saab annetada kuldaväärt algatuste heaks siinsamas kodus – vt ka must-toonekurg või inimõiguste olukord – ent abivajajaid on ka kaugemal. Miks mitte aidata kooli mõni laps Aafrikas, kinkida kits lesknaisele või anda oma panus selleks, et üks Afganistani kool saaks endale korraliku välikäimla.

Hoolime veidi enam

Jõule nimetatakse ka hoolimise ajaks. Kutsun kõiki laiendama oma hoolimise piire, et sinna mahuks pere ja sõprade kõrval veidi suurem tükk maailmast. Muidugi, kõigi pärast ei jaksagi kogu aeg muretseda, ei saa ju terve maailma õnnetusi oma õlgadele võtta. Seda eriti kaunil jõuluajal, kus tahaks rõõmu tunda, mitte kurvastada.

Samas ei saa üle ega ümber sellest, et meie tegemised, sealhulgas ka jõulutoimetused, mõjutavad kogu maailma, seega oleks mõistlik proovida teha nii, et see mõju oleks positiivne või siis neutraalne. Võta jõululauale toitu ostma minnes kodust kaasa poekott. Banaane ostes ei pea neid õhukesse kilekotti pakkima. Kui kinkima peab, osta võimaluse korral kingituseks eetiliselt valmistatud tooteid – nii saad kindel olla, et sinu ja kingisaaja jõulurõõmu üht osa ei ole valmistanud kehvades tingimustes alamakstud töötaja.

Pühade ajal ei ole populaarne rääkida kliimamuutustest, lapstööjõust, näljast, sõjast jms. Ei peagi rääkima. Igaüks andku lihtsalt oma väike panus selleks, et maailma koledamat külge leevendada. Et aja möödudes saaks üha rohkem inimesi pidada rahulikke ja ilusaid jõule.