Photo by Simone Kuhlmey

FOTO: PACIFIC PRESS/SIPA/PACIFIC PRESS/SIPA

Elame barbaarsel ajal. Milleks muuks kui barbaarsuseks võib nimetada seda, mis toimus nüüd Berliinis või suvel Nice’is ja Istanbulis ning kevadel Brüsselis ja möödunud aastal Pariisis. Ning kelleks muuks kui metslasteks võib nimetada kõige selle planeerijaid ja toimepanijaid. Viimastel andmetel on Breitscheidplatzil asuval jõuluturul korraldatud rünnakus hukkunud 12 ja vigastada saanud 49 inimest. Meedikud kardavad, et hukkunute arv võib kasvada, kuna mitu kannatanut on raskes seisundis.

Liidukantsler Angela Merkel soovitas nüüd liidumaade siseministritel sellised jõuluturud sulgeda. Pärast Merkeliga kohtumist tegi kõige teravama avalduse Saari liidumaa siseminister Klaus Bouillon, kes teatas, et Saksamaa on sõjas ning seda ei taha näha vaid need, kes tahavadki arvata, et hoolimata ümberringi toimuvast on kõik hästi.

Tundub, et reaalsuse eest põgenemine on muutunud osaks eurooplaste, sh praeguste poliitiliste juhtide reaalsusest. Viimased kaks eurooplaste põlvkonda on üles kasvanud seninägematu heaolu keskel ning silmanähtavalt ei tea, kuidas käituda muutunud oludes, mis on kogu läänemaailma ette seadnud uued proovikivid. Selles olukorras on üks võimalus teeselda, et kõik on endiselt korras. Teine võimalus on probleeme tunnistada ja hakata lahendust otsima.

Peale seda, kui Nice’i kaldapealsel oli rahva sekka sõitnud veok, pöördusid Prantsusmaa võimud abipalvega Iisraeli poole. Seal on samalaadseid rünnakuid toime pandud 1987. aastast. Iisraeli spetsialistid andsid oma Prantsuse kolleegidele vastavad soovitused, kuidas selliseid tragöödiaid ära hoida või vähemalt nende ohtu minimeerida.

Prantslased leidsid, et see oleks võimalik ka Lääne-Euroopas, kuid läheks kalliks maksma. Iisrael on vastava turvameetmete süsteemi ülesehitamiseks kulutanud aastakümneid ja teinud seda muuhulgas oma kodanike heaolu arvel. Eurooplased ei ole seni valmis turvalisuse nimel loobuma muretust ja mugavast elust, mida viimased põlvkonnad Vanas Maailmas on nautinud.

Ideoloogilised sõjad aga seisnevad eelkõige selles, et esmalt tunnistatakse sõja toimumise fakti ning tehakse kindlaks vaenlane, kellega sõjas ollakse. Praegusel juhul käib jutt islamismist. Seda ideoloogiat tuleks eurooplastel paremini tundma õppida, et leida üles selle tõeline mõte. Kuni seda ei tehta või ei taheta teha, pole lootust edule ega olukorra paranemisele. Võib ju ka voodi alla peituda või teeselda, et kõik on parimas korras.

Kuid võib ka islamismist ja piiramatust migratsioonist lähtuvale ohule näkku vaadata – lahenduse leidmiseks oleks see esimene etapp, mis vaja läbi käia. Ja seejärel võtta vastavad korrakaitse- ja piiramismeetmed, mis on järgmine vajalik ning möödapääsmatu samm, kuid siin on küsimus juba piirangutes ja taktikas.