Üks peamisi probleeme on killustatus – fakt, et paljud terroristihakatised tegutsevad üksi ega kuulu mõnda suuremasse rakukesse. On väga tõenäoline, et Berliini ja Nice’i rünnakute toimepanijate vahel pole otseseid seoseid, mida luureasutused oleks saanud jälgida. Selle asemel võisid Berliini veoki juhid saada Nice’i ründajatest lihtsalt innustust ja kopeerida rünnakut. Varem terroristlike rühmituste seas tooni andnud hierarhilisus ja tihedad seosed ei ole tänapäeval enam nii tähtsad.
Näiteks on ka äärmuslikke usurühmitusi juhtivad demagoogid üha vähem seotud vägivallategudega. Suur hulk ideid ja juhtnööre on kättesaadavad internetis, mistõttu pole kunagi normiks peetud otsesed seosed enam kuigi vajalikud.
Selle tagajärjel on nende, küllaltki väikese hulga äärmiselt rahulolematute inimeste kindlaks tegemine tohutult raske ülesanne, mis ulatub palju kaugemale kui traditsioonilised tehnoloogilised lahendused, mida julgeoleku- ja luureagentuurid kasutavad. Sotsiaalmeediaajastul on võimalike ohumärkide jälgimisest saanud seda raskem ülesanne, mida suuremad infohulgad internetti üle ujutavad.
Riikides nagu Prantsusmaa, Belgia ja Saksamaa, kus nende äärmiselt rahulolematute, peamiselt sisserändajatest noorte hulk on kasvanud, pannakse julgeolekuagentuuride võimekus tõeliselt proovile. Eeldatakse, et nad teevad oma tööd üha paremini. Tegelikult on sellel, mida nad teha suudavad, selged piirid.
Nüüd on võitluses vaja uut sotsiaalset elementi, mis ulatuks kaugemale, mis ei toetuks vaid julgeoleku- ja luureagentuuridele. Meil kõigil on oma roll selles, et takistada ühiskonna aluskanga edasist rebenemist. Loomulikult jääb neile agentuuridele ülesanne püsida valvas ja jälgida ekstremistide tegevust. Ja nende edu saladus peab edaspidigi jääma saladuseks.
See ei vabasta aga ülejäänud ühiskonna liikmeid kohustusest olla seotud oma kogukonnaga, olla kaasav ja abivalmis, ent säilitada seda sorti valvsus, mida paljud seostavad pigem minevikuga.