Berliini rünnakust: julgeolekuagentuuridel on väga raske veokirünnakut ära hoida

Rünnakuks kasutatud veok veetakse Berliinis täiendavasse ekspertiisi. Foto: TOBIAS SCHWARZ/AFP/Scanpix

Berliini jõuluturul toime pandud rünnak, milles hukkus 12 ja sai vigastada veel kümneid inimesi, näib häirivalt sarnane juulis Bastille’ päeval Nice’is toimepanduga. Kuidas saavad sellised asjad juhtuda? Miks ei suutnud Saksamaa ja Prantsusmaa julgeolekuagentuurid kurjategijaist sammu võrra ees olla, küsib professor John Blaxland veebiväljaandes The Conversation.

Oleme ju harjunud kuulma infoliikluse jälgimisest ja kõrgest valmisolekutasemest. Kas see ei tähenda, et luureagentuurid peaksid teadma piisavalt, et selliseid rünnakuid ära hoida?

On suundumusi, mis aitavad seletada seda fenomeni ning julgeoleku- ja luureagentuuride tegevuse piiratust. Nende hulka kuuluvad

• julgeoleku- ja luureringkondades leviv tunne, et võimalikke ohte paljastavate tohutute infohulkade läbitöötamine käib üle jõu;
• end võimetuna tundvate inimeste rahulolematus;
• terroristliku tegevuse killustatus ja laienemine.

Keeruline jälgida

Kõrge häiretase on saanud liiga tavaliseks. Teateid sagenenud infovahetusest jälgitavate seas on raske üldisest mürast eristada või üldse märgata, sest võimalikud ründajad on muutunud ettevaatlikumaks. Edward Snowdeni paljastuste järgses maailmas on ka üleüldine teadlikkus julgeoleku- ja luureagentuuride jälgimistegevusest hüppeliselt kasvanud.

Väidetavalt on luure edu saladus oma edu saladuses hoidmine. Nüüd aga, mil paljugi luure lähiajaloo edust on Edward Snowdeni ja teiste temataoliste paljastuste tõttu saanud üldiselt teatavaks, on võimalike ründajate kavatsustel silma peal hoidmine muutunud palju keerulisemaks. See on tähendanud ka, et terroristihakatised ja kriminaalid on muutnud märkimisväärselt seda, kuidas oma online-kohalolu varjata. Seega on palju raskemaks läinud ka jälgimine. 

Probleemi on veelgi keerulisemaks muutnud kasvav rahulolematus. Vägivaldsetel äärmuslastel on kombeks võtta eeskuju sensatsiooniliste vägivallategude meediakajastusest, olgu tegu Brüsseli, Nice’i, Berliini, Aleppo või Mosuliga, ning saada inspiratsiooni internetilehtedelt.

Kannatused ja ebaõiglus kuhjuvad ja annavad samuti küllaldaselt inspiratsiooni kättemaksuks. Väike hulk noori, kes on sageli tõrjutud ja rahulolematud migrantide teise põlve esindajad, otsivad võimalusi elada välja oma viha lääne ükskõiksuse suhtes. Sageli on lisategur ka innukas äärmusreligioosse kutsungi järgimine.

Üksitegutsejad

Üks peamisi probleeme on killustatus – fakt, et paljud terroristihakatised tegutsevad üksi ega kuulu mõnda suuremasse rakukesse. On väga tõenäoline, et Berliini ja Nice’i rünnakute toimepanijate vahel pole otseseid seoseid, mida luureasutused oleks saanud jälgida. Selle asemel võisid Berliini veoki juhid saada Nice’i ründajatest lihtsalt innustust ja kopeerida rünnakut. Varem terroristlike rühmituste seas tooni andnud hierarhilisus ja tihedad seosed ei ole tänapäeval enam nii tähtsad.

Näiteks on ka äärmuslikke usurühmitusi juhtivad demagoogid üha vähem seotud vägivallategudega. Suur hulk ideid ja juhtnööre on kättesaadavad internetis, mistõttu pole kunagi normiks peetud otsesed seosed enam kuigi vajalikud. 

Selle tagajärjel on nende, küllaltki väikese hulga äärmiselt rahulolematute inimeste kindlaks tegemine tohutult raske ülesanne, mis ulatub palju kaugemale kui traditsioonilised tehnoloogilised lahendused, mida julgeoleku- ja luureagentuurid kasutavad. Sotsiaalmeediaajastul on võimalike ohumärkide jälgimisest saanud seda raskem ülesanne, mida suuremad infohulgad internetti üle ujutavad.

Riikides nagu Prantsusmaa, Belgia ja Saksamaa, kus nende äärmiselt rahulolematute, peamiselt sisserändajatest noorte hulk on kasvanud, pannakse julgeolekuagentuuride võimekus tõeliselt proovile. Eeldatakse, et nad teevad oma tööd üha paremini. Tegelikult on sellel, mida nad teha suudavad, selged piirid.

Mis nüüd?

Nüüd on võitluses vaja uut sotsiaalset elementi, mis ulatuks kaugemale, mis ei toetuks vaid julgeoleku- ja luureagentuuridele. Meil kõigil on oma roll selles, et takistada ühiskonna aluskanga edasist rebenemist. Loomulikult jääb neile agentuuridele ülesanne püsida valvas ja jälgida ekstremistide tegevust. Ja nende edu saladus peab edaspidigi jääma saladuseks.

See ei vabasta aga ülejäänud ühiskonna liikmeid kohustusest olla seotud oma kogukonnaga, olla kaasav ja abivalmis, ent säilitada seda sorti valvsus, mida paljud seostavad pigem minevikuga.