Johanna Vahuri: milleks end ilmaasjata ohtu seada?

Johanna Vahuri. FOTO: MIHKEL MARIPUU/POSTIMEES Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Pärast terrorirünnakut Berliinis hoiavad reisisellid taas passi värisevas käes ja mõtlevad, kas minna täna väljuvale lennule või mitte. Kartus on  õigustatud, kuid päris nelja seina vahele end sulgema ei pea.

Seesuguseid roimasid on viimasel ajal toime pandud üksjagu, suurem osa neist pole ehk laiema avalikkuseni jõudnudki või ei ole neid muu müra ja suuremate rünnakute keskel tähelegi pandud.

Reisihoiatusi tuleb nüüd aga uksest ja aknast. Alles sai Prantsusmaa pärast Bataclani veresauna ohutaseme alla lasta, kui toimus rünnak Nice’is. Nüüd tõsteti Pariisis ohutaset jälle Berliini rünnaku tõttu. Meie esipoliitikud olid veel mõnda aega tagasi kindlad, et kui kukume oma plaane tühistama, sulgeme igaks juhuks piirid ega aita kindluse mõttes kedagi, on terroristid võitnud.

Mis siis, kui on võitnud? Kui mina ja minu lähedased tänu sellele elus püsivad, võin selle võidu neile anda. Võidetud ei ole ka siiski veel terve sõda, vaid kõigest lahing. Selle asemel, et ninad verised peas, iga hinna eest harjumuspärast elu jätkata, tuleks tõdeda, et terroristid on meie maailma muutnud, mistõttu tuleb muutuda ka meil, et anda neile vastulöök ja sõjast lõpuks võitjana välja tulla.

Sama kehtib reisimise kohta. Reisida tuleb, et natukenegi paremini mõista seda, mis meie ümber toimub. Kodus kükitades ja vaid meediast infot ammutades kahjuks maailmapoliitikas kaasarääkimiseks vajalikku ei omanda.

Küll aga tasuks mõelda, kuhu reisida. Terrorism on meie maailma muutnud, seega, kas on mõistlik ronida esimese lennuga Istanbuli, kui on alust arvata, et just seal võib ISIS varsti mõne jõudemonstratsiooni korraldada? Või kas tuleks just nüüd teha see romantikareis Pariisi või minna sõpradega osalema mõnel Berliini meeleavaldusel?

Turisminäitajad Prantsusmaal illustreerivad toimunud muutusi imehästi. Hotellid on poolenisti tühjad ja nende täitmiseks näevad kõik ärid kõvasti vaeva. Hinnad on niivõrd all, et Pariisi külastamine ei ole ilmselt juba aastakümneid nii odav olnud, kuid ometi inimesed ei lähe. Muidugi ei tähenda see, et Pariis turistidest päris tühi oleks, sest isegi kui pooled jätavad minemata, saabub romantikapealinna ikka miljoneid reisisõpru.

Iseasi, kas esimest korda Pariisi mineja tunneb sellest tõeliselt mõnu, kui püüab rahvarohketest kohtadest eemale hoida ja selles haledalt läbi kukub (sest seal on iga nurgatagune rahvarohke koht) ning kogu aeg ärevusega ringi vaatab, ega mõnd potentsiaalset enesetapuründajat näha ole.

Paanikaks ei ole kõigele vaatamata põhjust. Elu ei saa elamata jätta ja ringi tuleb liikuda. Küll aga võiks tähelepanu pöörata sellele, kuhu reisida, ja ehk kindluse mõttes eemale hoida kohtadest, mille vastu on ISIS näidanud pidevat huvi. Vähemalt seniks, kuni sõda on võidetud.