Juhtkiri: võõrtööliste meelitamine sandikopikate eest on sigadus

Ukrainast pärit must tööjõud elas Tallinna kesklinnas ühes toas pead-jalad koos. Foto: Politsei- ja piirivalveamet

Tänase lehe lugu Eesti ehitusplatsidel ebaseaduslikult töötavatest välismaalastest ja see, et esimest korda ajaloos on täis saanud sisserände piirarv, on märgid ühest ja samast probleemist, mis lähematel aastatel ja aastakümnetel süveneb.

Majanduse seisukohast ongi (peaaegu) võimatu rahvastiku vananemises ja vähenemises midagi positiivset näha. Loomulikult seab see surve alla riiklikult korraldatud sotsiaalsüsteemid. Näeme seda nii oma pensioni- kui ka haigekassa prognoosidest. Ettevõtjad näevad aga üha selgemalt töökäte puudust.

Praegu sisenevad tööturule väikesed, 1990ndatel sündinute aastakäigud, pensionile lähevad aga palju arvukamate põlvkondade esindajad. Kuigi rahvastikuprognoosid on meile kõigile pikka aega teada olnud, tajume muutust ikkagi järsuna ja avalikkust tabab mõnigi sellega seotud probleem justkui üllatusena.

Varasematel aastakümnetel on ka Lääne-Euroopa tööandjad rääkinud üsna samasugust juttu, kui räägivad nüüd tööandjad Eestis. Praegu pole enam kõne all sisserände reeglite leevendamine tippspetsialistidele või üksnes oskustööliste Eestisse toomine. Jutt on üha laialdasemalt ka lihtsa ja odava töö tegijatest.

Paraku teame demograafilistest prognoosidest, et senise tööealiste inimeste arvu hoidmiseks peaks sisseränne ületama praegust väljastpoolt ELi tulijate piirarvu mitu korda ja jutt ei ole ainult ehitusplatsidest. Sellises mahus sisseränne aastakümnete vältel tähendaks aga, et millalgi jääksid eestlased omal maal vähemusse. Näeme nii Lääne-Euroopa kui ka oma kogemusest, et uustulnukate kohanemine ei kulge kiirelt ega probleemideta. Inimene pole klots, mida saaks lihtsalt niisama ühest kultuurilisest keskkonnast teise tõsta, lootes, et kõik laheneb kuidagi iseenesest.

Muidugi pole kehtiv piirarv – üks võõrtööline iga tuhande kohaliku inimese kohta aastas – täppisteadus. Siiski iseloomustab see umbkaudu seda arvulist piiri, mida Eesti ühiskond on suuteline vastu võtma (peale kõigi muude rändeliikide) – tegelema nii rände heade kui ka ühiskonda koormavate külgedega. Praeguse struktuuriga Eesti majanduse kõiki ootusi, nagu osutatud, piirarvu väike suurendamine aga rahuldada ei suuda.

Piirarvu suurendamine ning teiste reeglite ettevaatlik ja arukas muutmine saab parimal juhul olla vaid üks osa lahendusest. Pikaajalist tasakaalus arengut toetavad küsimused puudutavad aga tagasirände soodustamist, sündimust toetavaid poliitikaid, robotiseerimist jpm. Riik ei peaks soodustama madalapalgaliste ametikohtade täitmist sisserändajatega, vaid majanduse kohanemist Eesti demograafilise reaalsusega ja liikumist kõrgema tulutaseme poole.

Mis puudutab aga ettevõtjaid, kes meelitavad turistiviisaga siin viibivaid ukrainlasi paarisajaeurose kuupalga eest ebaseaduslikult töötama, siis see on kõige puhtakujulisem sigadus, mille eest peaksid õiglustunde järgi suurema ja tuntava karistuse saama just need ettevõtjad, mitte niivõrd kehvadesse oludesse meelitatud töömehed.