Mart Raudsaare aasta 2016: ananassi külvamise uus katse

Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kas haldusreform on kordamas ajalugu farsi või tragöödia vormis, küsib kolumnist Mart Raudsaar.

Kulunud kõnekäänd ütleb, et kunagine tragöödia kordub ajaloos farsina. Eesti Vabariigi haldusjaotuse lõhkumine, mis algas suures mahus 1950. aastal, kaotas maakonnad ning tõi nende asemele «maarajoonid»: Tartumaal näiteks Otepää, Kallaste ja Elva rajooni.

Käimasoleva haldusreformi käigus kaovad maakonnad samuti ning näib, et Elva rajoon on tagasi. Läinud nädalal otsustasid liituda Elva linn, Rõngu, Rannu, Konguta ja Puhja vald ning osa Palupera vallast üheks omavalitsuseks, mida hakatakse juhtima Elvast. Muide, täpselt samast stalinistliku arhitektuuriga majast, mis omal ajal ehitatigi rajoonikeskuse haldushooneks ning kus peale Elva rajooni kaotamist (1962) tegutses haigla.

Võib-olla on siiski tegemist tragöödia uue tulemisega. Sest kui 1950. aasta septembris oli võimalik süüdistada Moskvat ja pärast sama aasta EKP märtsipleenumit tagandatud Nikolai Karotamme meeskonna asemele tulnud impeeriumimeelseid kommuniste, siis nüüd seda võimalust ei ole. Vastus nendele, kes tulevikus küsivad rumala haldusreformi autorite järele, kõlab nagu vanapagana ja viguri rehepapi muinasjutus: «Ise tegi!»

Sugugi pole hilja haldusreformi reformida, sest praegu pole kogu kahju veel sündinud. Maineline kahju Eesti demokraatiale on aga juba käes. 1906. aastal kirjutas Konstantin Päts järgmist: «Omavalitsus on oma sisu järele kõige täielikum kodanline vabadus, sest kõik teised vabadused tõrjuvad ainult vägivalda tagasi, nad on kaitsevallid avaliku võimu vastu, kuna aga omavalitsus juba ühe osa sellest avalikust võimust kodanikkude eneste kätte usaldab.»

Praeguse haldusreformi käigus ei ole avalik võim (parlament ja valitsus) kodanike kätte sisulist otsustamist usaldanud, sest kõik haldusreformi-teemalised kohalikud küsitlused on vaid soovitusliku iseloomuga. Seetõttu pole midagi imestada, et nendes küsitlustes on enamasti oma seisukohta väljendanud heal juhul vaid kümnendik omavalitsuse elanikest. Nagu ütles üks vallavanem Vikerraadios, inimesed saavad aru, et neist midagi ei sõltu ning seetõttu osalevad nad haldusreformi protsessis väga passiivselt.

Parafraseerides 1994. aastal professor Rein Taagepera politoloogia loengul kuuldut, annavad aja jooksul targalt käituvad kodanikud ka kõige rumalamale seadusele mõistliku sisu. Haldusreformi protsessis on see võimalus ära lõigatud ning omavalitsuste liitumiskõnelused meenutavad mulle kunagist «Meelejahutaja» sketši, kus kolhoosis arutleti, kuidas täita kõrgemalt tulnud käsku külvata (parasvöötmes) ananassi. Alles hiljem selgus, et telegrammi oli sattunud viga ning käsk kõlas hoopis: «Hakake külvama. Afanassi.»

Miks ma olen nõnda kriitiline? Sest taas ei õpi me teiste vigadest. Käisin kevadel Lätis ning kohtusin sealsete kirjastajatega. Läti mõne aasta tagune haldusreform, millest meieni on jõudnud (võimalik, et kommunikeeritud kujul) kiitvaid sõnu, ei leidnud meie vestluses küll halastust. «Suurim probleem seisneb selles, et inimesed ei tea enam, kus nad elavad,» ütles üks väljaandja.

Toimiva kogukonna identiteedi lõhkumine on üks selline probleem. Võrdlen seda kolme klassi liitmisega üheks, kus edaspidi peavad sõbralikult hakkama saama endine A (humanitaarkallak), B (reaalkallak) ja C (üldklass). Õppekava on ühine, kuid selle täitmise nüansid ja väljakujunenud klassivaim erinev.

Nagu öeldakse teleturus, pole see kodanike eksitamisel aga veel kõik. Segadusi hakkab olema kolme kategooria muutujatega: kohanimedega, omavalitsuste nimedega ning maakonnapiiridega. Mul on praegu raske prognoosida, milline neist muudatustest on suurima mõjuga, sestap liigume analüüsis suunaga rohujuuretasandilt kõrgemale.

Kohanimedest. On ilmnenud, et liitunud omavalitsuses ei tohi olla kahte ühesuguse nimega küla. Oktoobri lõpul käsitles teemat «Aktuaalne kaamera» ning leidis, et Saaremaal on selliseid külasid enam kui 30, kus tuleb endale 2018. aastaks uus nimi välja mõelda. Tuletan meelde, et 1. detsembril leppisid kõik Saaremaa saare omavalitsused peale Pöide valla kokku ühinemises – üllatus-üllatus – Saaremaa vallaks.

Musta huumorit saarlastel jagub. Teleloos soovitas maamees Kalev nimetada oma Liiva küla Kalevi-Liivaks. Võib mõista, et kõne numbrile 112 peab olema arusaadav ja päästeamet peab sõitma saarel õigesse kohta. Kuid ehk saaks olukorda lahendada ikkagi kuidagi teisiti, kui väljakujunenud ajaloolisi nimesid muutes?

Omavalitsuste nimedest. Milline peaks olema sündiva poisslapse nimi ning kas ta peaks olema linn või vald? Linna ja valla liitumist oleme minevikus juba näinud, kui liitusid Otepää linn ja Pühajärve vald või kui liitusid Kehra linn ja Anija vald jne. Mõlemal juhul tekkis vald, kus eksisteeris ka vallasisene linn. Aga seadus lubab ka teistmoodi.

Väheusutav, et Pärnu linn sooviks omavalitsusena muutuda vallaks. Seega võib tekkida poolt Pärnu maakonda hõlmav Pärnu linn, mille sees on omakorda Pärnu linn. Ja sündimas on veel üks analoogiline pretsedent. Vaivara vald ja Narva-Jõesuu linn liituvad Narva-Jõesuu linnaks, millest kujuneb üks väikseima rahvastikutihedusega linnu maailmas.

Aga pöördume korraks tagasi Kehra juurde. 20. oktoobri istungil võttis Anija vallavolikogu «istungil ühehäälselt vastu protokollilise otsuse toetada Anija valla nime», nagu võib lugeda valla kodulehelt. Nimelt käib jutt liitumisest Aegviidu vallaga.

Nädal varem oli toimunud mõlemas vallas rahvaküsitlus, milline peaks olema uue valla nimi. «Anija» kogus 189 toetajat ning «Kõrvemaa» 94 toetajat. Asja absurdsus saab ilmsiks, kui meenutame, et praeguses Anija vallas elas aasta alguse seisuga 5971 elanikku ning Aegviidus 718 elanikku. Tulemus häiris mitmeid Kehra kodanikke, kes alustasid kampaaniat «Kehra» nime toetuseks (mida teadupärast rahvaküsitlusele üldse ei esitatudki). Kas Kehra vallas või linnas elamine meeldiks Aegviidu inimestele, seda ma ei tea, kuid Anija mehed pole veel öelnud viimast sõna.

Maakonnapiiride muutmisest. Oleme kuulnud uue valitsuse väidet, et haldusreformi käigus maavalitsused kaovad ning nende ülesanded jaotatakse riigi ja omavalitsuste vahel ära.

Tõtt-öelda ei ole seal palju jaotada. Pärast 1993. aasta reformi, mil kadusid ära kaheastmeline omavalitsussüsteem ja maavolikogud, on maavalitsused jätkanud tiksumist pigem rudimentaarse institutsioonina, sest ka järelevalvet kohaliku omavalitsuse õigusaktide üle üritavad maavanemad pigem vältida, nagu olen seda isiklikult eri kümnenditel kogenud Tartumaa näitel. Või kui seda tehakse, siis mitte sisulistel, vaid pigem poliitilistel põhjustel, nagu mulle tundub Harju maavalitsuse ja Tallinna linnavalitsuse suhete näitel, kus reformierakondlasest maavanem on algatanud mitmesuguseid järelevalveid keskerakondliku linnavalitsuse üle.

Seega maavalitsused võiksid senisel kujul kaduda küll, sest lilli anda, linti lõigata ja vastsündinutele lusikaid anda oskavad ka linnapead ja vallavanemad. Teine teema on maakonnaga kui territoriaalse üksusega. Üks maakonnapiiride muutmise näide on meil lähiminevikust juba võtta, kui Lehtse vald liitus 2005. aastal Tapaga ning siirdus Järvamaalt Lääne-Virumaa koosseisu. Eeloleval aastal näeme aga maakonnapiiride täielikku muutumist (aga võib-olla ka täielikku kadumist).

Probleemiks on aga see, et väga paljud riiklikud ja kommertsregistrid on organiseeritud maakonnapõhise printsiibi abil. Toon kõige lihtsama näite kinnisvaraportaali kv.ee näol, kus esimene geograafilise otsingu parameeter on maakond ning teine omavalitsus. 2018. aastal jääb ilmselt ainsaks võimalikuks otsinguparameetriks sisestada kohe Uus-Liiva nimi, aga selleks peame seda nimemuudatust teadma.

Ruumipuudusel jäid käsitlemata haldusreformi majanduslikud aspektid, kuid meid ees ootavat tohuvabohu kogukondliku identiteediga ei kaalu küll kuidagi üles mõnede kõrgepalgaliste ametikohtade kadumine maavalitsustes või omavalitsustes või meenutus, et Lehtse vallas olevat hakatud pärast liitumist maanteid paremini lumest puhastama.

* Autor oli Elva linnavolikogu liige 1993–2002.

«Minu 2016» on artiklisari, milles arvamustoimetuse püsiautorid käsitlevad teemasid, mida vanast aastast uude kaasa võtta.