Jaak Jõerüüt: mida mäletada aastast 2016?

Jaak Jõerüüt Foto: Sander Ilvest

Pihustunud ühiskondades, kahtlemata ka Eestis, on aina võimatum leida üles neid sündmusi või inimesi, mida ja keda tunnistaks aasta märkidena tõepoolest üksmeelne enamus, kirjutab arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.

Inimeste vaade nii laiale kui ka kitsale maailmale on üha subjektiivsem. See süveneb sedamööda, kuidas kogunevad väljaannete, arvamusplatvormide, jututubade ümber erinevad inimgrupid, kes teise platvormi rahvast ei tunnegi, rääkimata nende arvamuste tundmisest.

Mentaalselt elatakse mitte ühises maailmakülas, vaid vastupidi, nagu väheasustatud maailmas väga vanal ajal, kui naaberküla asus ohtliku metsa ja läbipääsmatute mägede taga ja olevat kuulda olnud, et seal tegeldakse kas nõidusega või vastupidi, nõidade põletamisega. 

Nii on kellegi jaoks Eesti suursündmuseks Starmani-firma ostutehing, kellegi teise jaoks M. Houellebecqi hoiatusromaani «Alistumine» ilmumine eesti keeles ja kellegi kolmanda jaoks Kelly Sildaru järjekordne võit. Võib mürki võtta, et kõik inimesed ei jälginud Keskerakonna iga sõna ja sammu või presidendivalimiste kuudepikkust etendust.

Öeldu kehtib loomulikult ka maailma kohta. Võiks ju ettevaatlikult eeldada, et Indoneesias võidi jälgida USA presidendivalimisi mingi huviga, aga vaevalt, et neid kommenteeriti samasuguse sõnadevahu ja kire saatel nagu Eestis.  Aga võiks jällegi mürki võtta, et Brexit ei huvita maakera elanikest absoluutselt valdavat osa, ehkki Eestis on brittide ei-hääletus usutavasti enam kui poolte inimeste arvates tähtis sündmus.

Ma tean inimesi, kelle arvates on kõige olulisem sündmus Eestis valitsuse vahetus, positiivne seejuures. Loogiline. Ma tean inimesi, kelle arvates on sündmuseks haldusreform, aga nemad jagunevad polaarselt pooldajateks ja vastasteks. Ka loogiline. Teada on ka inimesed, kelle arvates on NATO liitlasvägede lisandumine Eesti pinnale märgiliselt positiivne, aga neidki, kelle jaoks mõttetu ja negatiivne. Kusjuures eitajate puhul kerkivad silme ette mitte klišeelikult Narva venelased, vaid hoopis põlised eestlased, kodumaa patrioodid. Mitte väga loogiline, aga tõsi.

Aasta sündmuste ja nimede väljavalimist harrastatakse kõikjal, see on populaarne seltskondlik mäng, kuid mitte rohkem.

Populaarne nähtus on aga ka ameerika teadlase Edward Lorenzi sõnastatud liblikaefekt, mis tähendab lihtsalt seda, et liblika tiivalöök ühel pool maakera põhjustab tormi teisel pool maakera.

Olgu, ma nimetan Eesti aasta nimeks Michel Houellebecqi romaani «Alistumise» tõlkija Triinu Tamme, kes tõi eesti lugejani islamistide kavalusest ja prantslaste saatuslikust muretusest kõneleva hoiatusromaani, mis mõjub korraga nii kunstiteose kui tulevikuennustusena. Nimetan aasta sündmuseks Eestis kabinettide vaikusse surutud Rail Balticu teema väljatirimise kulisside tagant, mis on aidanud enam valgust suunata kodustele demagoogidele ühelt poolt ja Eesti tuleviku pärast muretsevatele inimestele teiselt poolt. Maailma tähtnimeks pean suurüllatajat Donald Trumpi, ja maailma sündmuseks tema valimist USA presidendiks vastu kõiki ennustusi.

Aga tegelikult on nii nagu alati, ka tänavu tõeliselt mõjukad need nähtamatud liblikaefekti sümboolsed liblikad, kelle ammuste otsuste ja tegude tõttu näeme ja kogeme täna seda, mida me näeme ja kogeme. Eriti poliitika- ja ärimaailmas armastatakse kõnelda hallidest kardinalidest, niiditõmbajatest, tarkadest meestest taskus. Nemad moodustavad olulise osa kõikide poliitiliste ja finantsiliste tormide tekitajatest. Me ei näe neid peaaegu kunagi, hea, kui aimame.

Me mängime traditsioonilisi seltskondlikke mänge, üritades end veenda, et läheneme kollektiivsele tõele ja vaat et tabamegi selle, aga just nemad, nähtamatud, lasevad meil neid mängida, armulikult. Kui torm on käes, siis me nendele tavaliselt üldse ei mõtle.