Marcus Kolga: Eesti tõusis inimõiguste kaitsmisel teenäitajaks

Marcus Kolga Foto: Erakogu

Uuenduslik seadusemuudatus lubab Eesti valitsusel keelduda riiki lubamast inimesi, kes on osalenud inimõiguste rikkumises ükspuha kus maailma nurgas. Eestlased võivad tunda uhkust rahvusvaheliselt tähelepanuväärse kõlbelise ja praktilise saavutuse eest ajal, mil maailm üldiselt kipub muutuma aina ebakindlamaks, kirjutab Kanada eestlane Marcus Kolga.

Ajal, mil maailm vajub aina sügavamale geopoliitilise ebakindluse sohu, tuleb läänel otsida oma kõlbelist majakat ka kõige ootamatumatest kohtadest.

Ülemöödunud nädalal pakkus sellise ennustamatu lootusepuhangu Eesti, mille parlament haaras inimõiguste tõrviku ja võttis vastu innovatiivse seadusemuudatuse, mis tõkestab pääsu riiki neil, kes on rikkunud inimõigusi.

See samm, mis kahtlemata kutsub esile Moskva proteste, peletab ühtlasi seni püsinud kahtlusi Keskerakonna juhitud koalitsiooni ning erakonna ja Ühtse Venemaa koostöösidemete ümber.

Uuenduslik ülemaailmseid inimõigusi toetav seadusemuudatus lubab Eesti valitsusel keelduda riiki lubamast inimesi, kes valitsuse andmeil on osalenud inimõiguste rikkumises või aidanud kaasa inimõiguste rikkumisele ükspuha kus maailma nurgas.

Enneolematu häälteenamusega – 90:0 nõndanimetatud Magnitski paranduse poolt – sai Eestist maailmas esimene riik, kus võeti vastu selline globaalne inimõiguste meede, millel on reaalsed tagajärjed repressiivsete valitsuste esindajatele.

Ühendriigid võtsid Magnitski seaduse vastu 2012. aastal ja see oli mõeldud karistama neid Venemaa inimõiguste rikkujaid, kes olid seotud Sergei Magnitski mõrvamisega 2009. aastal Moskva Matrosskaja Tišina vanglas. USA ja teiste riikide samalaadseid seadusi ongi sealtpeale kutsutud hukkunud Venemaa juristi auks Magnitski seadusteks.

Magnitski avastas 2007. aastal, et Venemaa maksuametnikest, politseinikest, riigiametnikest ja organiseeritud kuritegevuse esindajaist koosnev võrgustik on röövinud 230 miljonit dollarit. Korrumpeerunud Venemaa ametiisikud kasutasid firmasid, mis olid röövitud Hermitage Capitali Moskva esinduses korraldatud läbiotsimise ajal, rekordilise maksutagastuse väljapetmiseks Venemaa riigikassast. Kui Magnitski andis pettusest teada Venemaa võimudele, ta vahistati ja teda peeti ilma kohtuta aasta aega kinni.

Venemaa võimud üritasid kõikvõimalike vahenditega, sealhulgas piinamise ja füüsilise väärkohtlemisega, sundida Magnitskit loobuma oma tõenditest ja väidetest pettuse toime pannud ametiisikute suhtes. Sergei Magnitski suri peksmise, piinamise ja arstiabi mitteosutamise tagajärjel vanglas 16. novembril 2009.

Sealtpeale on inimõiguste aktivistid kogu maailmas taotlenud seaduste kehtestamist, mis keelab viisade andmise, samuti külmutab varad neil riigiametnikel, kes on seotud inimõiguste rikkumisega ja saavad sellest kasu.

Eesti otsus muuta oma seadusi nõndanimetatud Magnitski parandusega on ühtaegu sümboolselt tähelepanuväärne ja praktiliselt tähtis. Et naaberriik Venemaa peab Eestit tihtipeale väravaks Euroopasse, tekitab seaduseparandus kahtlemata vastukaja Kremli üha laienevas inimõiguste rikkujate jõugus. See annab Putini režiimile teada, et Eesti ei karda seista oma väärtuste eest ning on valmis andma eeskuju naabritele ja liitlastele.

Sellised riigid nagu Soome, mille valitsused on tihtipeale kaldunud vaikimisi tunnistama Moskva piirkondliku hegemoonia taotlusi, võivad Eesti eeskujust julgust saada ning võtta ka ise jõulisema positsiooni Venemaa inimõiguste rikkumiste suhtes.

Eesti seaduseandjate vaprus Magnitski paranduse üksmeelsel vastuvõtmisel leidis rahvusvahelist tähelepanu, olles järjekordne näide, kuidas üks riik saab sõltumata oma füüsilisest suurusest tõeliselt suur olla.

Bill Browder, kes on juhtinud Sergei Magnitskile õiglust taotlevat kampaaniat, ütles mulle, et «Eesti on seadnud teistele Euroopa ja NATO liitlastest riikidele ette korraliku inimõiguste mõõdupuu». Ta lisas, et «ükski Euroopa riik ei ole seni nii kindlale seisukohale asunud ja eestlased võivad olla uhked, et on näidanud Euroopale, kuidas tõeliselt tõkestada kogu maailma inimõiguste rikkujate tee».

«Kanada ja meie teised lääneliitlased peaksid pöörama pilgu Eesti vaprusele ja eeskujule,» sõnas legendaarne Kanada inimõiguste eest võitleja, kunagine Andrei Sahharovi advokaat ja endine Kanada justiitsminister Irwin Cotler. Cotler ütles, et «Eestit tuleks südamest õnnitleda suure panuse eest üleilmsete inimõiguste kaitsmisel».

Eestil seisab nüüd veel ees uue seaduse praktiline teostamine. Seda võib teha kiiresti, kui võtta algul kas või üle juba olemasolev USA Magnitski nimekiri. Seaduseparandus teatavasti jõustub otsekohe.

Eesti ametiisikud võiksid uurida Venemaa demokraatia eest võitleja Ildar Dadini juhtumit, kes on vangi pandud ja keda on väidetavalt piinatud Kremli vangilaagris Venemaa okupeeritud Karjalas.

Dadin mõisteti 2015. aasta detsembris kolmeks aastaks vangi osalemise eest mitmel demokraatia- ja inimõigustealasel meeleavaldusel Moskvas. Kirjas, mis tal õnnestus hiljaaegu oma naisele saata, kirjeldas Dadin, et teda on kinniseotud kätega pikaks ajaks lakke rippuma pandud. Ta kirjutas abikaasale, et tal on kästud alasti võtta, ähvardatud, et vangivalvurid vägistavad ta, ja korduvalt pekstud.

Et Dadinit ei tabaks samasugune saatus nagu Sergei Magnitskit, võiks Eesti tuvastada Dadini süüdistajad ja vangistajad ning lisada nad oma riigi Magnitski nimekirja.

Magnitski paranduse vastuvõtmisega seadis Eesti end positsiooni, milles kaitsta repressiivsete režiimide tingimustes inimõiguste ja demokraatia eest võitlevaid aktiviste nii lähikonnas kui ka päris kaugel. Eestlased võivad tunda uhkust nii silmatorkava ja rahvusvaheliselt tähelepanuväärse kõlbelise ja praktilise saavutuse eest ajal, mil maailm üldiselt kipub muutuma aina ebakindlamaks ja ohtlikumaks.

Marcus Kolga on digitaalkommunikatsiooni strateeg, inimõiguste aktivist, kirjamees ja auhindu pälvinud dokumentaalfilmide autor. Ta on veebiajakirja ja portaali UpNorth.eu väljaandja.