Vahur Kersna

FOTO: ERR

Saaremaa, 15. mai 1990. Proua Havi on just lõpetanud loomade talitamise ning valmistub magama heitma. Korraga kuuleb ta, et esikus naerdakse. «Ahaa,» mõtleb proua Havi, «abikaasa Kalju on kevadkülvilt koju jõudnud.» «Tõusin üles,» jätkab ta, «et minna vaatama, kellega ta seal naerab. Teen esikuukse lahti ja vaatan – ei olegi Kalju! Oli hoopis... ma sain kohe aru, kellega on tegemist – olen neid teie saateid näinud.»

Võibolla oli see Saaremaa taluperenaise pillatud lause suurim tasu, mis me pooleteise aasta jooksul ETV-s tehtud saatesarja «Monoloog Tundmatuga» eest saada võisime. Miks? Et sellele vastata, astume kõigepealt paar sammu kõrvale.

On tähele pandud, et mida ebastabiilsem on ühiskond, seda rohkem leiavad selles kõnepinda müstitsismi, maagia ning okultismi kõikvõimalikud vormid. See on sotsiaalpsühholoogiliselt mõistetav, nagu ka see, et stabiilne ühiskond püüab niisugused nähtused avalikkuse ees kas täielikult maha vaikida või need kanaliseerida.

Kuna televisioon on kõigest üks ühiskonna kommunikatiivsete, ideoloogiliste, psühholoogiliste vajaduste peegel ning rahuldamise vahend, siis on selge, et vajadus saate järele salapärasest ja põnevast UFO-maailmast oli 1990. aastaks meil olemas mitte ainult tegijates. Ja mitte ainult ETV-s./---/

20.12.1991