Argo Virkebau: absurdsed hanked takistavad riigil raha säästa

Argo Virkebau Foto: Mihkel Maripuu

Olles tänavu osalenud paarikümnel riigihankel, jagab Tele2 tegevjuht Argo Virkebau ettevõtjate kriitikat riigiasutustele, kelle hangetest kumab tema hinnangul läbi asjatundmatus, läbimõtlematus ja soovimatus maksumaksja raha säästa.

Paar nädalat tagasi viitas Postimees, kuidas ligi 160 riigiasutust hõlmava printerihanke karmid tingimused on ettevõtjad välja vihastanud, sest hankesse kirjutatud nõuded välistavad mitmed tuntud tootjad, piirates konkurentsi ja raisates maksumaksja raha. Ka Tele2 on tänavu osalenud enam kui paarikümnel sideteenuste riigihankel, mis panevad mind paraku ettevõtete kriitikale alla kirjutama.

Sideteenus on üks väheseid teenuseid, mille kulud aastatega märkimisväärselt langenud ja nii riigi- kui erasektori asutustel, kes pole ammu sidehankeid korraldanud, on täna väga suur potentsiaal saada teenus kätte vähemalt 50 protsenti soodsamalt kui seni. Näitena võib tuua ERRi, mis korraldas sideteenuste hanke eeldatava maksumusega 300 000 eurot ja sõlmis parima pakkujaga lepingu ligi kaheksa korda väiksemas summas. Ka SA Innove sidehankest saadud võit oli enam kui kolmekordne. 

Ent hinnavõidu eelduseks on asjatundlikult ja läbimõeldult korraldatud riigihange, mille taga on soov saada ja vastu võtta parim pakkumine. Just nendest karakteristikutest jääb hangete puhul sageli vajaka.

Andke andeks, aga täna pole mobiilisektoris enam eriti kliente, kes oma sideteenuse eest 100 000 eurot maksaksid ja sellise maksumusega referentsid ei näita kuidagi pakkuja võimet teenust osutada.

Nagu printerihanke puhulgi, sisaldavad sidesektori riigihanked sageli tohutult detailseid nõudeid, mille osas puudub valmisolek alternatiivideks. Tihti näen, et hankedokumentides kirjeldatakse üks ühele ühe turul oleva teenusepakkuja teenust ega olda valmis paindlikult läbi mõtlema, kas asju saaks ka teisiti lahendada. On selge, et kui hanke koostaja on ainult Volvoga sõitnud, siis ta tunneb Volvot kõige paremini, kuid kas riigihangete puhul tohiks olla ruumi mõtlemisele, mis keskendub ühele lemmikpakkujale ja püüdele teha kõik selleks, et temaga jätkata?

Nii leian enda laualt ikka ja jälle hankeid, kuhu on sisse kirjutatud Telia esinduste arv. Kas kultuuriministeeriumi 116 telefoninumbri teenindamiseks ikka on vaja 25 esindust või piisab ka 21st? Mõnes hankes loetletakse jällegi üles kõik lisateenused, mõtlemata, kas neid teenuseid päriselt ka vaja on. Kui riigiasutused töötavad üheksast viieni, pole ilmselt 24/7 mehitatud teenindus hädavajalik ning positsioneerimisteenuse asendab igas nutitelefonis niigi sisalduv GPS. Kas sellised nõuded tulenevad teadmatusest või soovist saavutada soovitud pakkuja võit, jääb igaühe enda otsustada.

Harvemad ei ole ka kvalifitseerumiseks nõutavate absurdsete referentsidega juhtumid. Sidesektoris on referentsid enamasti seotud teenuse hinnaga või ühe lepingu raames teenindatava numbrite arvuga. Andke andeks, aga täna pole mobiilisektoris enam eriti kliente, kes oma sideteenuse eest 100 000 eurot maksaksid ja sellise maksumusega referentsid ei näita kuidagi pakkuja võimet teenust osutada, küll aga välistavad soodsa hinna pakkujad. Lauale maanduv järjekordne hange, kus nõutakse referentsiks kümmet lepingut maksumusega 200 000 eurot, paneb lihtsalt ohkama, sest ilmselgelt ei käi hanke kokkupanija turu trendidega kaasas.

Asjatundlikumad hankijad küsivad referentsiks lepinguid, mis sisaldavad teatud arvu teenindatavaid mobiili- ja lauanumbreid. Ka siin ei tohiks aga unustada korrelatsiooni küsitud referentsi ja hangitava lepingu mahu vahel – kui näiteks ministeerium hangib sideteenust sajale numbrile, pole proportsionaalne küsida referentsiks 1000 numbrit hõlmavaid lepinguid. Eestis ei leidugi palju tuhandepealisi asutusi ning mobiilioperaatori jaoks on 100 ja 1000 numbrile pakutava teenuse keerukus sama.

Mõne hanke puhul tekib omakorda küsimus, kas hange on ikka korraldatud parima pakkuja väljasõelumiseks. Kui hanke maksumusvorm küsib hinda vaid paketi kuutasule, aga ei uuri, milline on näiteks kõneminuti hind, siis kuidas saab hankija teada, milliseks kujuneb tema sideteenuse lõppmaksumus? Vastus on, et ei saagi – lõplikud kulud kujunevad siis, kui asutakse teenust kasutama ja laekub esimene arve, sest paketi hinnale (mille võivad operaatorid vabalt hinnastada nulliga) lisanduvad lisateenused, mille hinda unustati küsida…

Heaperemeheliku hankija ülim eesmärk võiks olla riigi raha kokkuhoid. Pakkuja eesmärk on aga esitada edukas pakkumine heas usus, et parim pakkuja võidab ning selle tulemusel liiguvad kõik telefoninumbrid võitja võrku. Mida arvata aga situatsioonist, kus hanke korraldaja kuulutab võitjaks kõik pakkujad ja jätab endale vaba voli otsustada, kellelt teenust osta? Nõnda toimetab näiteks RMK.

Kui hankes sunnitakse konkurendid hinnas võistlema ja pakkumise kokkupanekul vaeva nägema, ei ole aus jätta võitjat valimata ja jääda oma lemmikpakkuja juurde. Minu talupojaloogika järgi käib see suisa hanke põhimõtte vastu, sest mis on sellise hanke tulemus? Tühi töö kõigilt osapooltelt, hankija ei säästa midagi ja ärgem unustagem, et kaalukausil on enamasti riigi raha.

Minus ei räägi pettumus, et me ei võitnud kõiki selle aasta hankeid. Vastupidi, tänavune aasta on meile hangete vallas olnud aegade edukaim. Ent minu uusaastasoov on, et riigiasutused õpiksid hankeid korraldama. Et hanketingimustest kaoksid nõuded, mida ei suudeta parimagi tahtmise juures põhjendada; tingimused, mis on piinlikult läbinähtavalt ühe pakkuja poole kaldu; ebaproportsionaalsed referentsisoovid ning viimaks – et hanke korraldajal oleks härrasmehelikkust parima pakkujaga ka lubatud leping sõlmida.

Vastasel korral jõuame olukorda, kus ettevõtted loobuvad hangete kadalipu läbimisest ja hanke korraldaja postkasti potsatab vaid üks pakkumine olemasolevalt teenusepakkujalt. Sel juhul võib riik vaid unistada soodsamast sideteenusest, mis on täna igale erakliendile kättesaadav inimõigus.