Umbes sellised valikud seisavad läänemaailma juhtide ees suhetes Venemaaga. Euroopa Liidu juhid otsustasid Brüsseli tippkohtumisel pikendada sanktsioone Venemaale järgmiseks pooleks aastaks. Novembri keskpaigas kohtumisel Berliinis olid Ameerika president Barack Obama ja Euroopa liidrid üksmeelel, et Ukraina-vastase agressiooni eest kehtestatud sanktsioone pikendatakse, kuni Venemaa ei täida endale Minski kokkulepetega võetud kohustusi.
Praegu on suurim probleem, et ei Brüsselis ega ka Washingtonis ole suhetes Venemaaga toimivat strateegiat. Seda ei tekitatud ei Venemaa Gruusia-vastase agressiooni järel 2008. aastal ega ka aastal 2014, kui Venemaa asus okupeerima Ukraina territooriumi. Kui vaadata sanktsioonide kehtestamise ajalugu, siis Krimmi liidendamisel pääses Venemaa sama hästi kui karistuseta ja esimesed tõsisemad sanktsioonid järgnesid alles Venemaa agressioonile Ida-Ukrainas.
Tee selleni pole olnud lihtne, kuna nii siin- kui ka sealpool ookeani oli ja on piisavalt poliitikuid, kes pooldavad eespool kirjeldatud kahest käitumismudelist esimest. Nii jõudis nüüdseks erru läinud Itaalia peaminister Matteo Renzi mõni kuu tagasi teatada, et sanktsioonid Venemaale on kahjulikud ja tuleb tühistada. Sama seisukohta on väljendanud 2017. aasta Prantsuse presidendivalimiste favoriit François Fillon ning varem on seda öelnud värskelt USA riigisekretäriks saanud Rex Tillerson. Kõige kaugemale läks ELi välisasjade esindaja Federica Mogherini, teatades mõne päeva eest Wall Street Journalile, et Euroopa peaks tegema Venemaaga koostööd Iraani toetuseks, juhul kui Trumpi administratsioon peaks Obama ajal Iraaniga sõlmitud lepped (mida Iraan pole täitnud) hülgama ja viimast survestama.
Lääne otsustamatus ja nõrkus tõukab Venemaad uutele agressioonidele. Välispoliitika etendamisest on Vladimir Putini võimu ajal saanud tähtis osa siseauditooriumile suunatud propagandast. Igasuguse nõrkus ja sanktsioonide tühistamise pööraks see propagandaaparaat Putini võiduks ja provotseeriks uusi agressiivseid samme.
