Mihkel Mutt

FOTO: Pm

Kolumnist Mihkel Mutt leiab, et kunsti tajutakse kõige laiemalt võttes meelelahutusena. Aina vähemaks jääb inimesi, kes tunnevad igatsust tungida läbi näilikkuse loorist.

Harva on kultuur (kitsamalt kunstilooming) olnud Eestis nii vähe tähtis kui praegu. «Kultuurivaenulikkus» oleks liiast öelda. Seda enam, et aktiivne vaenamine annab paradoksaalsel kombel kultuurile elujõudu juurde. Pigem on see ükskõiksus. Mõistagi takistab poliitkorrektsus seda välja ütlemast. Kas see ikka saab tõsi olla, kahtleb mõni. Raamatuletid on lookas, teatrietendusi ei jõua ära vaadata, laulupeod toimuvad, muuseume ehitatakse jne. Kõik justkui kobrutab. Aga see on nähtumuslik, see on pealispind.

Kunstiline kultuur ei mõjuta meid olemuslikult, ei rahvuskehandi käekäiku ega suuremat hulka meist üksikisikutena. Velmates klassikalist liigitust: meil on küll palju tsivilisatsiooni, aga vähe kultuuri. Viimast tuleb täpsustada. Muidugi, süvakultuuri luuakse ja võib-olla tõesti rohkem kui varem. Aga see  jääb järjest kitsamaks muutuva seltskonna klaaspärlimänguks ning selle mõju ümbrusele, rahvuse hingeelule ja enesetunnetusele on üha piiratum. Süvakultuur getostub.

Iseenesest võrsub siit küsimus, kas vanasti mõistsid siis inimesed süvakultuuri rohkem, olid targemad. Tõsi on, et üldjuhul saavad inimesed diktatuuri all elades kiiremini vaimselt küpseks kui vabas ühiskonnas ja ka ENSVs olid 20-aastased elu suhtes tervikuna tihti targemad kui 40-aastased vabas maailmas. Ent see vist siiski ei puuduta kunsti mõistmist kunstina. Ei saanud tavakodanik toona sellest rohkem aru ühti. Kunst oli rahva jaoks tähtis, sest seostus vabadusvõitluse ja rahvuse säilimisega. See oli kunsti kõrvalväärtus, mida tajuti väga selgelt. Praegu ei tajuta seda üldse. Millena siis nüüd kunsti tajutakse? Hea toonina, poolkohustusliku ripatsina, hampelmannide ja veidrike harrastusena (keda esindavad ebastandardsed ministrid), kõige laiemalt võttes aga – meelelahutusena.

Siin peitubki üks tänapäeva suurimaid hämamisi: kunsti ja meelelahutuse vahele on pandud võrdusmärk. Kunst on see, mis lõbustab, lõõgastab, pakub kõdi ja naudingut. Igal juhul on see midagi, mis on seotud jõu ülejääkide või jõu taastamisega. See omadus on kunstil mõistagi ka olemas, aga mitte ainus ega peamine.

Mida meil veel tunnustatakse, on kunsti mäluline funktsioon, Mälu on meil siiani au sees (kuigi sellega seotud vastavad tegevused ilmutavad esimesi võõrandumismärke). Suured unikaalsed muuseumihooned on väga vajalikud. Aga praegusest vaatepunktist nähtuna on enamik neist eelkõige vorm, millegi võimaldaja ega seostu vahetult kunstiloomingu ega kunstilise kommunikatsiooniga.

Kultuuri puhul räägitakse meil veel ringhäälingust. Aga see on meedia, st vahend ning vorm, mille kaudu võib küll ka kultuuri teha.

Siis on veel loomemajandus, mis tähendab, et kunstnik peab õppima ise oma kaubast lahti saama. Lisamoodusena on see õigustatud, aga väikse turuga rahvusriigis mitte mingil juhul ainus ega peamine.

Nii võiks jätkata. Aga et süvakunst kedagi tõsiselt erutaks – seda ju ei ole! Vahel küll paistab, et mõni sündmus lööb laineid, aga lähemal vaatamisel selgub, et tegelikult ei ole asi kunstis, ei eruta sealt võrsuv suur kujund, tunne või mõte, vaid ikka miski, mis toimub kunsti ümber, on seotud raha, skandaali ja muidu inimliku huviga. Siis see ületab ka tähelepanukünnise. Või ületab tähelepanukünnise kunstisündmus, mis on laenanud või ehtinud end mittekunstiga, poliitika või muidu «ellusekkumisega».

Ununenud on kõige tähtsam. See ei ole nõnda muidugi mitte üksnes kunstiga, vaid palju laiem. Kõiki inimese aspekte uuritakse, kõiki tema vajadusi rahuldatakse aina detailsemalt, aga tervik on seejuures kaotsi läinud. Me mõõdame inimese arvamusi ja tema ajuimpulsse innukamalt kui varem, aga tema olemusest, tema hingest ei kuule me mitte üks piuks. Inimesel ei olegi enam hinge, vaimset keset, on ainult funktsioonide kimp.

Inimesed ei mõtle vähem kui vanasti, ilmselt nad pingutavad oma aju kokkuvõttes (töötundidena) rohkemgi. Aga nad mõtlevad pealiskaudsemalt, laialivalguvalt ja lühiajaliste konkreetse projektidena. Inimene ei mõtesta elamist, vaid ta tarbib elamist. Praktilisi ja erialalisi tarku tuleb aina juurde, aina vähemaks jääb sügavaid inimesi – niisuguseid, kel hing alles, keda huvitavad igavesed küsimused ja kes näevad või tunnevad igatsust tungida läbi näilikkuse loorist ka feissbukkide ajastul. Koos nendega kahaneb ka nende hulk, kes kunsti tõeliselt vajavad. (Muidugi on süva- ja massikunsti vahel lugematu arv üleminekuastmeid.)

Mõistetavalt on Eestis igasuguste kunsti puutuvate sisuliste arutelude suhtes tõrge, sest tuleme ühiskonnast, kus aina räägiti «kunstimeistrite ülesannetest uue ühiskonna ehitamisel».  Ega ma arvagi, et riigikogu istungi päevakorras peaks seisma näiteks «Mis on õige elamine?», «Mis on kõige mõte?», «Ilu ja headuse vahekorrast» jne (mõnikord nad küll võiksid selle üle vabas vormis debateerida, nii et näeksime, mis inimesed nad ikkagi on). Aga nüüd on pendel justkui teises äärmuses. Vahel tundub, nagu peetaks ka kõige üldisemal tasandil mõtisklust vaimsuse ja hingehoiu teemadel kellegi vabaduse kallale minekuks. Need pole ka kunsti aineks väärikad. Absoluutne hingeline «vabakasvatus» kogu ühiskonna tasandil on aga masendav: «Laske mul olla nõme, tuhm ja ebameeldiv – sest see on minu põhiseaduslik õigus!»

Ma ei mõtle siinkohal poliitikuid rünnata. Nemad kuuluvad rahvaga ühte, peegeldavad selle head ja halba. Pealegi on «valitseja» ning «tark inimene» loomult kaks eri tüüpi (muigama paneb, kui lugeda näiteks mõnda USA diplomaatilist memo, kus ühe või teise riigitegelase iseloomustuses öeldakse, et «ta on muuseas ka intellektuaal»).

Raha antakse sellele, kes oskab rusikaga lauale lüüa, kel on, millega kaubelda. Kultuuril ei ole hooba, millega end tähtsaks teha. Temast ei sõltu vahetult midagi (ehkki kaugemas perspektiivis sõltub pea kõik). Aga viimase taipamiseks oleks vaja tervet saalitäit riigimehetarkusega visioonivõimelisi inimesi.

Praegu on nii (nagu kuulsime ka teledebatis): kõigepealt tuleb tekitada raha, et siis saaks anda (niipalju kui võimalik) ka kultuurile. Formaalselt on järjekord õige, aga prioriteetsuselt peaks olema teisiti: meile on vaja kultuuri ja vaadakem, kust selleks raha saab.

Siin avaldub ka üks erinevus haridusest. Viimane on ikkagi ka täiesti konkreetne kaubanduslik värk. Hea kooli diplom võimaldab paremat tööd ja leiba. Seda mõistsid meie esiisad, kelle soovis saata oma lapsed iga hinna eest linna kooli ei olnudki ehk niipalju romantilist vaimuvalguse poole püüdlemist kuivõrd kainet arvestust. Haridus annab dividende juba viie-kuue aasta pärast, kunst aga palju pikema aja möödudes ja meie silmad ei pruugigi seda näha. Ja ka hiljem ei saa seda sentides mõõta.

Aga kõik ei ole rahas. Ehk veel tähtsam on suhtumine. Preester võib ka vaene olla. Mina olen muidugi üles kasvanud romantilises arusaamises, et kunstnik on väga tähtis. Mõistan, et see on osalt okupatsiooni all elamise kaasnähe. Ent siiski oleme väga kiiresti jõudnud teise äärmusse. Vaimusilmas terendab Victoria ajastu Inglismaa, mil «lugupeetud» inimeste jaoks tähendas professionaalne autor midagi natuke alaväärtuslikku või kahtlast. Kunst võis olla ajaviide või hobi, sellele tervenisti pühenduda aga tähendas laskumist kojanarri või õuelauliku tasemele, veidi kõrgema sordi lakei olemist. See aeg on kiir’ kord tulema.