Viin.

FOTO: SCANPIX

Mis võiksid olla kõigi nende inimeste salamotiivid, kes piitsutavad alkoholipiiranguid, küsib kolumnist Olev Remsu.

Olev Remsu

FOTO: Erakogu

Kes olid juba varem ägedalt kõigi kitsenduste vastu, on seda nüüdki. Tuhatkond viinasurma aastas pole nende jaoks mingi argument, 60 000 sõltlast samuti. Kus on siin südametunnistus? Hoolivus? Riiklus? Rahvuslus? Suur hulk rahvuslikust koguproduktist jääb tootmata, palju makse laekumata. Ma kujutan ette, et rahvuslased võiksid teha tõrvikurongkäike viina- ja õllevabrikute ette loosungitega «Nõuame kuiva Eestit!».

Aga ei. Tubli isamaalane kraamib hoopis välja oma vana pilaloo Gorbatšovi nn juunipöördest ning irvitab, mis jaksab. Ei ta ise ega kaasirvitajadki märka, et tegemist on mõtlemise topeltveaga.

Esiteks ei kukkunud toonane riiklik joomapiiramine sugugi läbi, selle positiivsed tagajärjed mõjutavad endise punaimpeeriumi territooriumil nüüdisaegagi. Tänu sellele pikenes meiegi eluiga meid oli/on vähem rentslis ning me võisime/võime töötada pikema aja.

Sel teemal on kirjutanud professor Airi Värnik küll teaduslikus, küll publitsistlikumas võtmes. Aga kes see kuulab seda, mida kõrv ei ihalda? Vähesed. Teiseks. Juhul kui Gorbatšovi üritus olekski täielikult läbi kukkunud, ei tõestaks see praeguste kavatsuste kohta tibagi, ajastud ja ühiskonnakorrad on totaalselt erinevad. Või ei ole? Tõsi, too ammune kampaania oli läbi viidud soveedibürokraatiale iseloomulikult robustselt.

Ent kõik muu meie ümber oli enam-vähem samavõrd rüve, nõnda et ei maksa segi ajada sisu ja vormi, nutta kadunud viinamarjaistanduste pärast. Kusjuures need kauged-kauged (nii ajas kui ruumis) istandused on loomulikult ainult totakas ettekääne mõjutamaks olukorda kodumaal täna, püüda lasta siin viinal vulinal voolata.

Ettekäändeid karskuse vastu on otsitud muidki. On hakatud hoolitsema isegi alkoaktsiisi eest. Tulu jäävat riigile laekumata, kuna kõrihöövlit ostetakse Lätist. Milline silmakirjalikkus! Milline omakasupüüdlik numbritega manipuleerimine! On arvutatud, et kui napsumees just Valgas ei ela, siis peaks ta ostma pagasnikutäie viina, enne kui edasi-tagasisõit ennast ära tasuks. Riigibüdžetist ei ole muretsejal ei sooja ega külma, miljonärist kopikakoi rind lõhkeb valust, kuna vaheltkasu libiseb peost minema.

Riiklikest huvidest lähtub hoopis inimene, kes narrimisest hoolimata seisab alkoholi kui rahva murdja vastu. Ma arvan, et viinapoodide rajamine Heinastesse/Ainažisse on propagandategu, esmalt proovitakse avalikkus enda poole pöörata, teiseks loodetakse, et ehk jäetakse aktsiis rahule.

Alkoholiaktsiis näitab riigi kultuuri ja hoolivuse taset. Mida suurem on see number, seda tsiviliseeritumad me oleme. Seda osavõtlikumad nii õnnetute sõltlaste, nende perekonnaliikmete kui ka parajuslaste vastu. Et viimastest ei saaks sõltlasi. Seda kõrgemal püsiksime mitmesugustes positiivsusedetabelites – keskmine eluiga, alg-, kesk- ja kõrghariduse ning arstiabi kättesaadavus, elatustase, kui palju tegeldakse tervisespordiga, kas käiakse lähemal või kaugemal puhkamas jne. Vahetut seost tihti polegi, ent seos tekib loodud positiivse õhustiku kaudu.

Ent aktsiis peaks minema otsejoones alkokahjude heastamiseks. Selle arvel ei tohi luua uusi töökohti riigiasutustes, ei tohi jagada ametiautosid ja arendada poliitturismi kaunitesse paikadesse üle maailma. Alkoravi peaks olema patsiendile tasuta, praegu on see üüratult kallis. Pealegi maksab selle harilikult kinni õnnetusse olukorda sattunud inimese perekond.

Kaua me laseme alkoärikatel eesti rahvast tappa? Nad nimetavad seda ettevõtlusvabaduseks, kuid minu meelest ei ole õigust tappa kirjutatud meie põhiseadusesse. Kaua me laseme meie rahval kollektiivse enesetapuga tegelda? Ka ei propageeri me ei suitsiidi ega eutanaasiat. Kaua me laseme telekast kosta ja ajalehtedes kuulutada – väärt elustiili juurde kuulub peen kärakas! See innustab klaasi kummutama kõiki, ka neid, kes laulavad – pane viina plangu najal! Ja teevadki seda.

Usun, et ärihaidel on varjus ka plaan B. Kui kõigil kummutajail on käed risti rinnal, siis tuleb ümber orienteeruda, näiteks hakata paljundama koraane. Peaasi, et sehvt õitseb.

Bolševikud määratlesid revolutsioonilise situatsiooni niimoodi – ülakihid enam ei taha ja alakihid enam ei saa vanal viisil edasi minna.

Meie elame õnneks vabal maal, meie olukord on üdini teine – ülakihid tahavad, et üleüldine joomapraasdnik kestaks, ning alakihid tahavad seda veel rohkem. Enamgi – alakihid peavad ülakihtide huvides oma lõppematut sõda karskuse ja karsklaste vastu, kujutavad karsklast kui mingit tigedat tüüpi, kes kannab surmaviha kõige ja kõigi vastu, mis alkoholiga seotud.

Tunnen isiklikult palju karsklasi ning ma ei tea mitte ühtegi sellist inimest. Aga klišee elab ja võidutseb, õigustab topsi tõstma. Just viimase tõttu on see tekkinud ja levib. Kes on minuga koos istunud peolauas, see teab, et harilikult olen mina võtnud endale pudelist väljavalaja rolli, kuigi ma endale ei kalla. Ja muidugi ei põlga ma neid, kelle peekrit täidan. Ise joon küll boržommi. Proosit, lauanaabrid!

Ja nüüd algusküsimuse juurde! Mis võiks olla see salamotiiv, mis rivistab alakihigi karskuse vastu? Omal ajal Tartus oli pruukimisel selline kujundlik ütlus nagu viimase pudeli kompleks. Tähendas see hirmu, et äkki saab keset pidu viin otsa. Toona rääkisime sellest avalikult, ent kardan, et praegu seda endale ei tunnistata. Veel vähem teistele, tervele ühiskonnale.

Ja alkoreklaam? Ma kujutan ette, et alakihile on see samasugune muusika nagu nõukogude aegsele stahhaanovlasele oli kiiduartikkel  ja pilt ajalehes. Seda nimetatati moraalseks stimuleerimiseks. Sellega kasvatati inimeste veendumust, et nad teevad õiget asja. Ja praegu tehakse seda reklaamiga.

Suitsureklaam on meil keelatud ning seda põhjusel, et tubakatööstus on meilt kadunud. Alkoreklaamiga on keerulisem, ülakihid on valvel oma tulude pärast.

Kui teeks niimoodi, et igasuguse alkoreklaami kõrval peab olema sama mõjus antireklaam. Üks ütleb, et pudel viskit kingib sulle ilusa elu, teine, et ei, pudel juhib sind hoopis rentslisse.

Jah, olukord napsurindel on mõneti paranenud, täiskasvanud eestlased ja eestimaalased tarbivad juba alla 10 liitri puhast alkoholi aastas inimese kohta (varem 15), kuid need on vaid surmatõve vapluskrambid. Vahel läheb sutike kergemaks, see loob ellujäämise ilusiooni.

Igal inimesel on individuaalne õigus ennast surnuks juua. Ent Eesti rahval sellist kollektiivset õigust ei ole. Sestap võiksid uue valitsuse abinõud rahva viinatõvest parandamiseks olla veel otsustavamad.