Rein Veidemanni tagasivaade: sõjakangelane ja kirjanik

Rein Veidemann. Foto: Madis Sinivee

1978. aasta Loomingu märtsinumbris ilmus nn Brežnevi-triloogia esimene osa «Väike maa», juunis järgnes «Taassünd» ja detsembris «Uudismaa» – Brežnevi mälestused tema väidetavalt suurtest tegudest.

Need olid tõlked samal ajal ajakirjas Novõi Mir (Uus Ilm) 15-miljonilises tiraažis trükitud tekstidest, mille, nagu hiljem on selgunud, kirjutasid kokku tippajakirjanikud, kellest meelde on jäänud ka kirjanikuna tuntud Anatoli Agranovski nimi. Ajakirjas ilmumise kõrval trükiti Brežnevi teoseid kohe ka brošüüridena, ning mäletan, et neid pandi kaasa defitsiitsetele kirjandusteostele.

Mäletan sedagi, et «Väikese maa» tekstist ilmnes, et Brežnev oli Teises maailmasõjas Novorossiiski linna pärast peetava lahingu peakangelane (kes ta küll ei olnud, nagu sõjaajaloos kirjutatakse), millega kaasnes järjekordne Kuldtäht. Kui 1979. aastal omistati Brežnevi teostele Nõukogude Liidu kirjanduspreemia, Lenini preemia – tollesama preemia on pälvinud ainsa eesti kirjanikuna 1961. aastal ka Juhan Smuul oma «Jäise raamatu» (1959) eest –, siis anti parteikomiteedest korraldus töökollektiivides arutada «Väikest maad».

Olin sel ajal kirjandusmuuseumi teadussekretär ja ka Keele ja Kirjanduse Instituudi aspirant. Mäletamisi tegi instituudis toimunud arutelukoosolekul ettekande Brežnevi teostest kirjandusteadlane Naftoli Bassel. Muuseumis piirdusime formaalse kogunemisega.

Eks me teadsime, et ainuvalitsejad tahavadki end ehtida ka kirjanduse või kunsti loorberitega. Ja Brežnevi libaloomingu jutustamise stiil polegi nii väga nahkne, aga läbinähtav oli selle eesmärk – glorifitseerimine. Muide, pärast Brežnevi surma viieteistkümneks kuuks (siis suri temagi) riigi etteotsa tõusnud julgeolekuboss Juri Andropov oligi harrastusluuletaja.