Leonid Brežnev

FOTO: interesnik.com

Kui vaadata kaadreid Leonid Ilijtši esimestest aastatest riigitüüri juures, on vähemalt väliselt tegu noorusliku ja elavalt žestikuleeriva mehega. Kui vaadata kaadreid tema viimastest aastatest, on tribüünil ätt, kes on muutunud iseenda paroodiaks. Kuidas läks nii, et anekdoodikangelasest Leonid Brežnevist on Venemaal saanud nüüd hinnatud riigimees ja suurkuju, küsis Taavi Minnik vene ajaloolaselt ja politoloogilt Vassili Žarkovilt.

Tellijale

-Millised muutused ja miks on läbi teinud Leonid Brežnevi kuvand Venemaal viimase 16 aasta jooksul? Miks seostub tema võimuperiood tänapäeval paljudele välise suuruse, ainelise heaolu ja stabiilsusega?

See on kummaline metamorfoos, sest veel mitte kaua aega tagasi oli Brežnev eranditult anekdoodikangelane ja juhi paroodia. 1990. aastatel suhtuti tema võimuperioodi kui seisaku- ja vaimse mandumise aega. Leiti, et ta häbistas tervet riiki mitu aastakümmet.

Nüüd on tema kuvand muutunud, seda kinnitavad sotsioloogilised küsitlused. Brežnevi aega meenutatakse nostalgiaga, seda nähakse stabiilsuse ajastuna.

Põhjuseid on mitu. Esiteks ajalooline mälukaotus: inimesele on omane tõrjuda halba ja talletada head. Keskmine iga on Venemaal praegu üle 40 aasta ja selles vanuses inimestele seondub Brežnevi aeg nooruspõlvega. Suur osa inimestest ei mäleta või ei taha mäletada, mida see aeg toona tähendas. Paljud loovad endale peas kauni pildi, mille järele õhata.

Teine põhjus on seotud Venemaa poliitika ja võimumeediaga, mis püüdlikult kultiveerib ilusat kuvandit nõukogude minevikust. See lähtub kaalutlusest, et kui inimesed pole riigi ja rahva ajaloo vastu nii kriitilised, kasvavad patriootilised meeleolud.

-Kuidas suhtub Venemaa võimueliit Brežnevisse ja tema aega?

Ühest küljest suhtub putinlik eliit Brežnevisse silmanähtava sümpaatiaga. Putinil jääb Brežnevi aega noorus ja KGB-karjääri algus, mistõttu ta tunneb selle aja vastu nostalgiat. Kuid teisest küljest on siin oluline paradoks: Venemaal võimul olevad inimesed ei kuulunud toona reeglina parteinomenklatuuri hulka, vaid täitsid üksnes mingit tähtsusetut tehnilist funktsiooni. Seepärast on ka nende arusaam Brežnevist äärmiselt piiratud.

Brežnevi-aegne partei poliitbüroo ei hiilanud kõrge haridus- ega kultuuritasemega. Need inimesed pärinesid ühiskonna madalamatest kihtidest, nende silmaring oli ahas ja haridust õieti polnudki. Kuid Nõukogude riigiaparaadi tase oli toona piisavalt hea. Tänapäeval on vastupidi: Venemaa juhid on haritud inimesed (vaadake kas või Putinit, kel on juristidiplom Peterburi ülikoolist ja kes räägib võõrkeeli), kuid riigiaparaat on oluliselt nõrgem. Nendel inimestel pole sügavat arusaama poliitikast, sellest, kuidas see on üles ehitatud või peaks töötama.

Hilisem Nõukogude juhtkond tavatses poliitikale süsteemselt läheneda. Neil oli arusaam olulistest kategooriatest, nagu ühiskonna heaolu, õiglus, ning sellest, kuidas kujuneb poliitiline kurss ja kuidas seda ellu viia. Praegu mõistetakse Venemaal väga uduselt, mis on poliitiline kurss ja mida tähendab riigi strateegiline areng. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on Venemaa eliit üritanud nendele küsimustele vastamisest kõrvale hiilida.

-Kas Putin ja lähikondsed näevad Brežnevi aja välispoliitikas teatud mõttes ideaali ja eeskuju?

Brežnevi võimuaja alguses tehti katseid pinget maha võtta ja läänega kokkuleppele jõuda, kuid vägede viimine Afganistani oli suur viga, mis viis külma sõja täiesti uuele tasemele.

Nõukogude diplomaatia ja propaganda olid äärmiselt hoolikad sõnu valima ja oma rahvusvahelisi seisukohti sõnastama. Muidugi oli see kõik tühi demagoogia, kuid Nõukogude Liit esitles end rahuarmastava riigina, kes võitleb demilitariseerimise eest, astub välja nõrkade arengumaade kaitseks, propageerib võrdsust rahvusvahelistes suhetes.

Praegune Venemaa juhtkond rahvusvahelistest suhetest rääkides väljendeid ei vali ega häbene midagi. Põhimõtteliselt propageeritakse sõda, mis nõukogude ajal oli kriminaalkorras karistatav. Venemaal aga arutavad riigiduuma liikmed, ajakirjanikud ja avaliku elu tegelased valjult sõja möödapääsmatuse üle ja ähvardavad muuta teised radioaktiivseks tolmuks.

Brežnevi ajal oleks see mõjunud metsikusena. Nõukogude diplomaatiline ja poliitiline eliit pidasid end üleval vastutustundlikumalt. Venemaa juhtkond peaks end talitsema, mitte lubama endal kasutada platnoisõnavara ja labast veebitrollimist, mis mõjub Venemaa diplomaatia sajanditepikkuse traditsiooni rüvetamisena.

-Brežnev oli oma aja suur väejuht, poliitik ja kirjanik. Kuidas hinnata tema isiksust ja tegevust aga tänapäeval?

Suureks saab teda nimetada vaid sarkastiliselt. Leonid Brežnev oli riigimehena andetu ja tühine, ta ei tulnud toime ülesannetega, mille ajalugu tema ette seadis. Ta laskis käest õige hetke Nõukogude Liidu reformimiseks ja tulemus oli see, et terve riik vajus letargilisse unne. Seisakuajal tehti nägu, et jätkatakse kommunismi ehitamist, kuigi saadi aru, et see on võimatu. Brežnev ei suutnud ennast kuidagi ületada. Seepärast jättis ta sotsialismi reformimata, loobus muudatustest üleüldse, eelistades elu lõpuni võimu hoida ning vajuda aeglaselt nõdrameelsusesse ja kehalisse mandumisse.

Just see oli aeg, kui Nõukogude Liit laskis käest üliolulise kümnendi teaduslik-tehnilises arengus. Seepärast jäime ülejäänud maailmast lootusetult maha infotehnoloogia ja arvutite vallas. Ilmselt on rong igaveseks läinud. See on Brežnevi aja peamine tagajärg. Naftamüügist teenitud raha sõjaväe arendamiseks ja parteinomenklatuuri vajadusteks kulutades magati maha oluline ajajärk. Sellest ajast oleme surutud arenenud maailma äärealale.

Brežnevi aeg oli väsinud, raugastunud, tupikusse jõudnud riigi unenägu. See riik ei suutnud 20. sajandi jooksul saavutada midagi, mida oli lubanud – ühiskond otsustas lihtsalt veidi puhata, midagigi süüa ja osta ning unistada teistsugusest elust.