Indrek Kuus: ööistungitest on saanud halb komöödia

Indrek Kuus. Foto: Erik Prozes / Postimees

Täna hommikul kell 6.30 kolistas õnnetu häälega riigikogu aseesimees Enn Eesmaa spiikrihaamrit ja teatas koolitatud teletöötajahäälel, et algab järjekordne vaheaeg enne 42. muudatusettepaneku hääletust, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.

Toompeal õitsevad taas demokraatia lilled, mis sedapuhku pakuvad teatavat masohhistlikku ärategemisrõõmu vist ainult opositsioonile endale. Sedapuhku üritab oma pisut nüristatud hambaid Keskerakonna asemel näidata Reformierakond.

Jälle ööistung. Venitamistaktika. Peenema suuvärgiga poliitikud nimetavad seda oportunismiks, nende vastased omakorda ajavad näpukese püsti, paluvad sõna ja teatavad, et tuleb olla konstruktiivne. Palju loosunglikku mulli on öösel Toompea seinte vahel aetud.

Seekord siis mõnda aega koduvabariiki valitsenud, kuid nüüd opositsiooni kukutatud Reformierakonna lipsustatud pead ütelnud, et neile kohe üldse ei meeldi uue võimuliidu maksupaketi kobareelnõu, kuna niimoodi üle jala asju ei tohi ajada ja üleüldse ei mõista vasakpööret sooritav uus võimuliit, mis on Eesti maksusüsteemile tarvilik. Kõik nende tarmukal juhtimisel tehtud vankumatud sammud saavad oskamatul moel nurja aetud.

Ööistung kestis tegelikult kokku 14 tundi ja 26 minutit, mis on kokku siinse kronomeetri järgi 289 toobalit.

Peaaegu igasse ametisse sobiv Jürgen Ligi märkis eileõhtuses ETV telesaates «Foorum», et opositsioon peab andma tugeva sõnumi. «Vahepeal on neid kuritarvitatud tühiasjade peale. Eks me kaalusime, kas see on arusaadav sõnum, kas see näeb välja nagu vahepealsed jantimised või me tõesti vajame asjadest rääkimiseks ka tugevamat sõnumit,» rääkis kuldsuu Ligi, kuid debattide kuninganna Kadri Simson Keskerakonnast hetkeks oma kauni suu sulges.

Ööistungitest on Eestile tulnud kasuks ainult üks asi. See juhtus 2012. aasta lõpul, kui riigikokku oli seni teadmata asjaoludel valitud aktiivse ellusuhtumise poolest tuntud Juku-Kalle Raid, kes arvas, et pole mõtet niisama puhvetis hääletuste vahele mangutud 10-minutiliste vaheaegade ajal õlut juua. Hea sõber Juku hakkas Facebooki pistma postitusi, kus ta endale omasel moel toimuvat kirjeldas. Hiljem sündis sellest raamatuke, mis sai pealkirjaks «Eelarve», alapealkirjaga «Friigikogu rahvuseepos». Muuseas oli selle müük ka piisavalt hea, mis mõjus tema majandusarengule fiskaalselt kasulikult.

95. kirjas ööstungilt raporteeris Juku: «Käesolevaga teatan, et ööistung sai läbi, kuna Kadri Simson kui esiseapeet kuivas ära. Igor Gräzini kommentaar: «Perse, enne venitasid 16 tundi ja siis lõpetasid 15 minutiga ära! Kogu ilu kadus ära!» Ööistung kestis tegelikult kokku 14 tundi ja 26 minutit, mis on kokku siinse kronomeetri järgi 289 toobalit.»

Toompeal tegutsesid siis Härra Rindkere, Toktor Vassiljev, Kanake Majajalgadel, Nüri Knopka, Kõndiv Rahvuskala jt.

Pikalt riigikogus töötanud Mart Nutt on kirja pannud, et obstruktsioon on lahutamatu osa parlamendi tegevuses. «Obstruktsiooni kaudu antakse avalikkusele signaal, et valitsus teeb valesid asju, ei täida lubadusi või ei saa lihtsalt oma tööga hakkama,» kirjutas Nutt, kes on vägagi taibukas mees ja mõistab kasutada sõnu nagu parlamentarismi ja demokraatia diskrediteerimine.

Nutt on ajaloolane ja sellepärast ta teab, et sõjaeelses Eestis harrastasid parlamendi töö takistamist vapsid ja kommunistid, aga õnneks on praegu teised ajad ning Reformierakonna vembud meile sõda ja riigipööret kaasa ei too, kuigi vasakpöördest nad on juba jauranud.

Võrdlemisi salongikõlbulik EKRE mees Mart Helme teatas eile «Foorumis» Ligi ja Simsoni nägelemise vahel: «Kui jätkatakse niisugust halba õigusloome praktikat – see termin pärineb muide keskerakondlastelt, kui nad opositsioonis olid –, siis pole opositsioonil teha muud, kui oma tööd ja see töö seisneb muu hulgas selles, et kui vaja, tuleb teha ööistungeid, et juhtida ühiskonna tähelepanu sellele, et niisugused asjad pole vastuvõetavad ja kui neid jõuga tehakse, siis hakatakse, hambad risti, sellele vastu,» lisas ta.

Mis kasu on demokraatiast, kui kümned poliitikud ja ametnikud tuima järjekindlusega üksteist lihtsalt kotivad.

No andke andeks! Kas laiu rahvamasse, kel on targematki teha, kui poliitikute muredele kaasa elada, peaks huvitama vähemalgi määral õigusloome praktika. Kes salliks näiteks ehitusplatsil targutavat vanameest, kes koni hambus ja õllepudel käes seletaks, kuidas tuleb õigesti müüri laduda ja teatab, et talle selline asi ei meeldi ning kutsub üles kellud nurka heitma. Samal ajal on teistel juba müür ammu laotud ja peremees on rahul. Või kui tüütu koosolek peaks kohe lõppema, leiab keegi tarmukas arutleja, et tuleb veel võtta sõna ja rääkida probleemi olemusest, mis teda on ammuilma vaevanud, aga ei märka, et see ei huvita peale tema enda mitte kedagi.

Vahepeal on saanud kell 7.30, aga riigikogus pole midagi juhtunud. Vähemalt netiülekannet jälgides tundub nii, saadikud on kupatatud jälle vaheajale. Vana Ennu on vahetanud istungi juhatamisel välja varsti parimasse ikka jõudev Taavi Rõivas, kes tahtis viia Eesti viie Euroopa rikkama riigi hulka. Erakonnakaaslane Maris Lauri ei anna armu ja võtab uue 10-minutilise vaheaja. Analüütikukuulsusega Lauri arvab täpselt teadvat, mida praegune valitsus teeb maksudega valesti.

Ega nende ööistungite kohta pole miskit muud öelda, kui lihtsalt nentida, et see on täielik ajaraiskamine. Mis kasu on demokraatiast, kui kümned poliitikud ja ametnikud tuima järjekindlusega üksteist lihtsalt kotivad. Demokraatlikus riigikorralduses on palju võluvat, kuid riigikogus nüritsemine pole kindlasti inimtegevuse õilsaim vorm.

Lõpetaks praeguse riigikogu esimehe Eiki Nestori poolt kunagi kirjapanduga: «Mitte ühegi seaduse abil ei saa piirata rahvasaadiku vabadust olla loll.»