Igor Taro

FOTO: Erakogu

Maavalitsused peavad kaduma – sellest on saanud populaarne loosung. Mida on tegelikult kavas kaotada ja kes sellest võidab, pole ikka veel selge, kirjutab Põlva maavanem Igor Taro.

Eesti riigis elab ühe metropoli linnaosa jagu rahvast. Näiteks Edela-Moskva linnaosas elab 1,4 miljonit. Kokku on selles linnas 12 administratiivpiirkonda. Meie Eestis ei pea mitte linnaosa, vaid oma riiki kõigi sellest tulenevate struktuuridega.

Me ei ole eeslinn vaid väike riik

Maailma ühe väikseima kõigi tunnustega riigi suurim õigustus on eestikeelse teaduse, kultuuri, asjaajamise ning eluviisi edasikandmine. Ja maad on meil ka hulga rohkem: Edela-Moskva 111 ruutkilomeetri vastu tervelt 45 000 ruutkilomeetrit. See võrdlus on tarvilik, et mõista Eesti riigi ja tema kodanike ees olevat väljakutset. Miks me ikkagi pole Peterburi eeslinn.

Siiski on probleem selles, et meie suuremad konkurendid tänapäeva maailmas ei pea iga linnaosa kohta pidama eraldi riigiaparaati, meditsiinisüsteemi, ülikoole, korrakaitset ja muud sellist. Järelikult tuleb meil avaliku sektori osas oluliselt rohkem pingutada. Ristisime selle pingutuse riigireformiks ning alustasime omavalitsuste ühinemist.

Mõtleme läbi, kui paksu riiki suudab eestlane üleval pidada, nii et ta ei pankrotistu kreeklase kombel.

70 omavalitsust «linnaosa» kohta on ikka endiselt väga palju. Sealt edasi peavad tulema järgmised sammud, kuna valdade liitumisest üksinda ei piisa. Mõtleme läbi, kui paksu riiki suudab eestlane üleval pidada, nii et ta ei pankrotistu kreeklase kombel.

Bürokraatia vähendamist toetavad sõnades kõik, kuid avaliku teenuse kaugenemist mitte keegi. Meil on statistiliselt kaks korda rohkem politseinikke 100 000 elaniku kohta kui Soomes. Kas see tähendab, et peaksime politseid koondama hakata? Nii hullu plaani ei julgeks vast keegi välja käia.

Tähelepanu maakonnakeskustele

Tagantjärele tarkusena kumab nii geograafide kui ka riigihaldust plaanivate ametnike kavadest välja, et parim haldusreformi kava olnuks ikkagi maakondadepõhine. Äsja hoiatas Garri Raagmaa Postimehe veergudel, et maakonnakeskuste marginaliseerimisega algab ka neid ümbritseva piirkonna üldine mandumine (PM 27.11.2016). Mõnel pool on see juba juhtunud. Piirkondlike riigiasutuste juhid kurdavad, et teatud maakonnalinnadesse pole võimalik inimesi tööle saada – peamine mure on see, et seal pole pärast tööd midagi teha. Pole kino, korralikku spordiklubi ega kohvikut.

Maakonnakeskused katavad Eestit ühtlase võrguna, nii et enamikul territooriumist on lähimani kuni 50 kilomeetrit maad. Seda peetakse talutavaks vahemaaks igapäevaseks tööle sõiduks. Seega, kui tagada hästi tasustatud töökohtade olemasolu vähemasti maakonnakeskustes, võib elu jätkuda ka maakonna ülejäänud territooriumil. Ilmselt oli see asjaolu teada ka eelmise riigireformi kava koostajatel. Seetõttu oli üks läbiv mõte, et maakonnad tuleks säilitada. Küsimus – kuidas.

Kunagine plaan 15 maakondlikust omavalitsusest, millele oleks lisandunud viis linnalist, oleks selle küsimuse elegantselt lahendanud. Kuna enamikus maakondades jääb rohkem omavalitsusi, jätkub teatav konkurents maakonnakeskustega. Omavalitsusliitudes on harjutud jagama kõike võrdselt või tegema maakonnakeskusele kambakaid. Seega pole sealt suure tõenäosusega mingit mõtestatud strateegilist tegevust maakondade tasandil oodata.

Senine maavalitsuste ülesannete üleandmine on toiminud põhimõttel, et me siis maksame arved, aga teie tehke ikkagi sisuline töö ära, kuna vastavad spetsialistid on teie palgal.

Senine maavalitsuste ülesannete üleandmine on toiminud põhimõttel, et me siis maksame arved, aga teie tehke ikkagi sisuline töö ära, kuna vastavad spetsialistid on teie palgal. Nii on näiline funktsioonide üleandmine kujunenud mõnikord potjomkinluseks, millel rajaneb ka praegu kergekäeliselt antav lubadus jagada ülesanded ümber.

On veel terve hulk funktsioone, mida ei saa omavalitsustele üle anda, kuna need pole olemuslikult omavalitsuslikud. Nagu järelevalved, ruumiline planeerimine üle valdade piiride, riigivara valitsemine, valimistoimingud, riigi esindamine kohtus, kuni maakondliku ühistranspordi piletihindade määramiseni välja (mille õigus jääks maavalitsuste kaotamise järel ainult valdkonna ministrile).

Maavalitsuse kaotamisel on vaja uusi struktuure

Mõne toimingu ümberkorraldamiseks maavalitsuse kaotamisel tuleks luua juurde eraldi kohalikud struktuurid. Kas see oli siis algne mõte?

Eelmise valitsuse laual oli koguni kava luua üks uus eraldi amet maavalitsuste asemele – regionaalamet. Kusjuures, kui esmapilgul pidanuks peamine kokkuhoid tulema maavanemate kaotamisest, siis vahepeal on kõneldud ka riigimaja juhtidest. Ja kirjelduse järgi täitnuks need ka seniseid maavanemate esindusfunktsioone – asetaksid pärgi ning peaksid tervituskõnesid. See poleks ju sisuline muutus.

Muutust oli kahtlemata tarvis. Riigiülesannete analüüsis on maavalitsuste kaotamise ühe argumendina toodud välja, et ministeeriumidel on keeruline asju ajada 15 piirkondliku partneriga. Selleks on maavalitsustel juba toimiv kord, kus asju aetakse ühe eesistuja kaudu, kes vahetub neli korda aastas. Maavalitsusi on kogu Eesti taasiseseisvusaja vähendatud.

Riigiasutus on olnud avaliku sektori kärpimisel kohalikest omavalitsustest ikkagi sammukese või paar ees. Peagi viime Põlva maavalitsuses lõpule aasta tagasi alustatud eksperimendi ühe juhtimistasandi kaotamisega – 1. jaanuarist pole meil asutuses enam ühtki osakonnajuhatajat. Need ajad on jäädavalt möödas, kui riigitööle asudes jõuti haljale oksale. Nüüd tuleb teha rohkem ja vähemate inimestega.

Need töökohad on liikunud enamasti pealinna. Näidates erasektorile halba eeskuju ääremaastumise taganttõukajana. Jõudsime juba nii kaugele, et Põlva maakonnakeskuses pole laupäeviti võimalik teha sularahamakseid – nii post- kui ka pangakontorid on suletud.

Ehk mõtleks läbi, mil moel liigutada inimesed riigi ühest servast maakonnakeskustesse üle Eesti. 

Ehk mõtleks läbi, mil moel liigutada inimesed riigi ühest servast maakonnakeskustesse üle Eesti. Lepiks kokku, et maakond on selline tasand, kust riik oma avalike teenustega ei tagane ja mille tugevdamine teenib tasakaalustatud piirkondliku arengu eesmärki. Loomulikult ei saa maavalitsused olla need tööandjad, mis lahendavad kohalike kõrgepalgaliste töökohtade puuduse mure. Vähemasti saab nende endistes majades teha e-riigis sama tööd, mida igas teises suure linna riigiasutuses. Seejärel võib ka erasektor järele tulla.

Jäädes ainult järjest tõhusama koondumise põhimõtte juurde, võime leida end üsna pea arutlemas selle üle, kas Eestis võiks näiteks üldse kaotada kohalikud omavalitsused või ministeeriumid. Tõepoolest, neid polekski tarvis, kui oleksime lihtsalt Peterburi eeslinn. Aga me ju ei ole.