Peeter Koppel

FOTO: Mihkel Maripuu

Kui päris mitu aastat oli investeerimiskeskkond pigem igav – tooni andsid praktiliselt ainult keskpankade pigem ettevaatlikud kaootilised improvisatsioonid, siis see keskkond sai käesoleva aastaga läbi, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.

Seoses USA veidi ootamatu uue presidendi valimisega on finantsturgudel risk sõna otseses mõttes korralikult sisse lülitatud. See tähendab, et pikaajalised intressimäärad on tõusnud, tekkinud on teatud inflatsiooniootus ning raha on üpris selgelt liikumas kõrgema riskiga varade suunas.

Paljude varade hinnad on käesoleval aastal toibunud ülikiirelt sündmustest, mis paljude meelest oleks pidanud tooma järsu languse ning püsivalt selgelt madalamad hinnatasemed. Viimased arengud Itaalia põhiseadusliku referendumi üle ei suutnud turgudel enam sisuliselt mingeid konkreetse uudisega seotud liikumisi tekitada. Kuigi – justkui oleks pidanud.

Paljud nimekad globaalsed arvamusliidrid ongi pidanud käesoleval aastal avastama, et oma sõnade söömine ei ole just kõige meeldivam tegevus. Esiteks on realiseerunud väikese tõenäosusega sündmused ning teiseks on turgude ja varade hindade reaktsioon neile sündmustele olnud oodatuga täpselt vastupidine. 

Selgelt kõige meeldivamaks on kliima kujunenud USAs – ja seda ka varade hindade mõistes. Kasvuootuste paranemisele on lisandumas deregulatsioon ja fiskaalne stimulatsioon. Mingil määral võib see olla nakkav ka Euroopale, sest üldiselt kipub olema nii, et Ühendriikide aktsiaturg veab ühel või teisel moel kaasa ka ülejäänud arenenud maailma. Seda enam, et ameeriklased on oma aktsiahindadega juba «pikalt eest ära sõitnud», tekib üha suurem kiusatus eeldada, et nii Euroopa, Jaapani kui ka arenevate riikide aktsiad on vähemalt suhtelisel baasil huvitavad. Ning mida julgemalt Ühendriikide aktsiaturg liigub, seda huvitavamaks need ka muutuvad. Lisaks ei tasu unustada, et Euroopas on käimas siiani ülimadalate intresside ja rahatrüki ajastu. See on aga riski võtmise suhtes selgelt toetav taust.

Kui nüüd keegi ongi rihma korralikult kinnitanud ja soovib julgelt investeerimises gaasi põhja lükata, siis tasub meeles pidada, et risk ei ole sisse lülitatud mitte ainult selles mõttes, et kõigile meeldib täna riskantseid varasid osta, vaid ka selles mõttes, et kõik eelkirjeldatu võib olla sobivaks lavaks praegu taamal olevatele probleemidele.

Ei ole võimalik liigselt rõhutada seda, et kui USA majandus kasvab, kasvavad ka dollari intressimäärad ning tugevneb dollar. See pole aga teps mitte globaalselt kõigile osapooltele meeldiv areng. Esimesena meenuvad USA enda suurettevõtted või ka arenevad riigid, kes on dollaris laenanud.

Ka ei ole mitte kuhugi kadunud arenenud maailma majanduse kaks suurimat probleemi – vananev rahvastik ja (üllatuslikult) kahanev tootlikkus. Vananev rahvastik tähendab madalamat kasvupotentsiaali ning madala potentsiaali juures kiirenev kasv tekitab inflatsioonilist survet – seega survet intressimäärade kasvule. Kui inflatsioon mingigi hoo sisse saab, siis reaalintressid kukuvad ja annavad kasvule veelgi hoogu juurde. See omakorda tähendab tõuget pikemaajaliste intressimäärade kasvuks.

Nüüd, lisades siia selle, et Ühendriikide aktsiad on fundamentaalselt kallid, olemegi identifitseerinud ka negatiivse riski. Veelgi enam – oleme mõistnud, et tegelikult elame ikkagi edasi ajas, kus majandusse sekkumine on arvestamist nõudev faktor number üks – lihtsalt jäme ots on maailma olulisimas majanduses liikunud kekspanga käest (võimu teostavate) poliitikute kätte. Monetaarsest stimulatsioonist on saanud fiskaalne.

Nüüd, kui keskpankurid kipuvad olema tehnokraatlikud, siis poliitikud vaevalt, et veel tahavad tõsiselt mõelda reformidele, mis aitaks näiteks vananeva rahvastiku väljakutsetega reaalselt ja jätkusuutlikult toime tulla. Ajalugu on tõestanud, et stimulatsiooni positiivne efekt on lühiajaline, samas kui selle võlakoormat kasvatav efekt on pikaajaline. Seega lühiajaliselt näib, et investeerides võiks dollari risk olla avatud ning mida pikemat pilti vaadata, seda suurem kiusatus oleks omada varasid, mis on traditsiooniliselt töötanud inflatsioonilises keskkonnas.


Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega.