/nginx/o/2015/07/13/4276165t1hdc37.jpg)
/nginx/o/2016/12/07/6152109t1h677c.jpg)
Kahe telekomikombaini eelseisev heitlus Eesti imeväiksel turul pöörab segi kindlasti nii mõndagi sisseharjunut ja tõrjub marjamaalt eemale oma oskustes liiga kitsaks jäänud tegijad.
Aivar Pau: mobiilside kauba peale (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehk kui tuua teema köögimaailma, siis tulevikku vaatava telekomiettevõtte teenustekompotis peab praegu valitsevaid tarbijakäitumisi arvestades olema esindatud vähemalt kolm osist: fiksinternet, mobiilside ja teleteenused. Lisavürtsid on lubatud – kes vahendab muusikat, kes digiraamatuid, kes mobiilimakseid.
Pole mingi uudis, et interneti ja teleteenuste tarbimine lähevad järjest rohkem ajast ja kohast sõltumatuks. Tuleviku seisukohast saabki siin määravaks, kes suudab need kolm teenust omavahel lõimida ja anda juurde veel ka vabaduse ajas ja ruumis liikuda. Eduks on vaja omada aga kõiki kolme infrastruktuuri.
Miks? Sest võib nähtavasti stopperi käima panna, mil hakkab Eestis võimust võtma «hirmus» nähtus nimega FMC ehk pikemalt fixed-mobile convergence. Iseenesest tore nähtus, mis võimaldab teenuseid tarbida võrdväärselt ja katkestamatult nii püsiühenduse kui mobiilside otsas rippudes.
Aga sellel nähtusel on veel üks kõrvalomadus – ja see on äriline: kui kõik olud soosivad, siis võib saada reaalsuseks see, et avastame end klientidena olukorras, kus mobiilsideteenus on kenasti mahutatud fikstoote hinna sisse.
Kui selline stsenaarium peaks Eestis tõesti käiku minema, siis jääb vaid üle kaasa tunda ettevõtteile, kes pole piisavalt varmad olnud oma teenusteportfelli laiendama. Neil lihtsalt pole enam kandvaid teenuseid, millega subsideerida mobiilset teenust – ehk lihtsalt vahendit põhiteenuse kohaletoimetamiseks. Ärgem unustagem, et Eesti on vähemalt loosungites ka tasuta WiFi maa, mis kahandab pelgalt mobiilsidele keskendunud ettevõtete väärtust veelgi.
Kui tuua võrdluseks kõrvale meedia- ja levimaastik, siis võiks ette kujutada olukorda, kus üks ettevõte on keskendunud vaid paberlehtede kojukandele. Kui nüüd tuleks üks ajaleht, kelle kontserni kuuluks ka kandefirma, ja ütleks, et viib tellijatele lehe ise tasuta kätte ja lisaks veel ka kõik muud asjad, mida nad oma postkastis näha tahavad... Tagajärg: hüvasti!
Täpselt sellistes olukorras võib ennast tunda praegu Eestis vähemalt üks mobiilioperaator ja teleteenuse pakkuja. Ehk kui otse sõnastada, siis on küsimus vaid selles, kas STV on piisavalt salongikõlblik, et Tele2 võiks selle omandada.
Olukord, kus Telial ja Elisal on endal nii mobiilsus kui telesisu ja kõik võimalused turul igasuguste haakide tegemiseks olemas, ei jäta palju valikuvõimalusi.
Arvestada tuleb ka asjade interneti ajastu ülikiire lähenemisega ning selge on see, et SIM-kaardi põhise mobiilitehnoloogiaga pole seal suurt midagi peale hakata. Kas või seetõttu, et üks SIM-kaart on ühe anduri jaoks lihtsalt liiga suur ja nõuab liiga palju energiat.
Selge on ka see, et Elisal pole midagi Starmanis kinni panna, kõike saab ja tuleb vaid edasi arendada.