Majandusekspert Kristjan Lepik.

FOTO: Toomas Huik

Eestit Euroopaga ühendav Rail Baltic aitaks Baltimaad muuta ühtseks regiooniks ja siduda paremini Euroopaga, millest on võita kõikidel Eesti elanikel, leiab majandusekspert ja Teleporti äriarendaja Kristjan Lepik.

Üks oluline trend, mida seoses tööga Euroopas ja mujal täheldanud olen, on see, et inimesed liiguvad üha rohkem. Nii välisriikidesse tööle kui ka elama ja õppima. Inimeste suhtlemisruum laieneb. Tänapäeval elatakse inforuumis, mis on rahvusvaheline. 20-aastase noore Facebookis on sageli pooled sõbrad välismaalased. Ja selles maailmas on ülitähtis hea ühenduvus.

Kaks punkti võivad olla teineteisest geograafiliselt kaugel, aga kui side on mingis muus vormis tugev, siis head ühendused võimaldavad seda sidet veelgi tugevdada. Näiteks meie nõuandja Parag Khanna on oma raamatutes öelnud, et kaartidel tuleks piiride asemel ära märkida hoopis see, kes ja milliste sidemetega on mõne teise riigiga ühendatud.

Eesti näitel võiks rääkida pangandus- ja ärisidemetest Rootsiga. Finantsjooned jooksevad meil sinna, kuigi Soome on ju tegelikult lähemal. Kui aga kahe riigi vahel mugavalt ja kiirelt liikuda ei saaks, siis ei jookseks need ärilised jooned kokku. Ühenduvus on ülioluline.

Kuna töötame Teleportis andmetega ja võrdleme linnu omavahel, siis näeme, et targale ettevõtjale on Eestil palju pakkuda. Meie hinnatase on soodne, meil on puhas ja ilus keskkond ning inglise keelt räägitakse Euroopa keskmisest kindlasti paremini.

Kui aga vaadata praeguseid ühendusi, siis on see üks Eesti suuremaid miinuseid. Tean investeerimistehinguid, mis on jäänud tegemata, sest investorid ei jõua Londonist siia. Riia edestab meid tänu airBalticule oluliselt.

Just sellepärast on oluline mõista, et ühenduvuse rolli ei saa alahinnata. Inimestena oleme ehitatud niimoodi, et suurt muutust on meil sageli raske mõista. Enamik inimesi ootab enamasti status quo jätkumist. 2006.–2007. aasta kinnisvaramulli ajal ootas enamik  hindade edasist tõusu. Kui paar aastat olid hinnad pea poole odavamad ja seega soodsad,  ootas enamik samuti kiratsemise jätku. Seetõttu ei suudeta ka Rail Balticuga seoses enamasti mõista, kui suure muutuse see tooks.

On ju ka kommentaare «Kes selle rongiga ikka siia sõidab?». Tallinna sadamasse tuleb igal aastal kaheksa miljonit reisijat. Kui Tallinki laevade asemel sõidaks kuus Regulat, kui palju siis käiks? Kaks miljonit? Ent kui Regulad oleks sõitnud mitu aastat, siis oleks väga raske müüa ideed, et paneme sõitma suured ja uued laevad.

Tundub, et Rail Balticule mõeldes on inimestel raske mõista, kuidas see meie elu muudab. Räägitakse Baltimaadest kui ühtsest ruumist, aga tegelikult meie koostöö lonkab. Kui oleksime ühenduste läbi üks regioon ja saaksime kahe tunniga Tallinnast Riias tööl käia, siis muutuksid Baltimaad palju ühtsemaks regiooniks. Eesti, Läti ja Leedu on oma elanike arvult väikesed riigid, ent ühendudes meie jõud kasvaks.

Just sellepärast on oluline mõista, et iga samm, mida teeme ühenduse parendamise nimel, aitab kaasa meie majanduse elavdamisele. Sellest võidaksid kõik Eesti elanikud. Meie ise saame paremini välja ja välisettevõtete jaoks muutume atraktiivsemaks. Kui Eestisse tuleb ettevõte, kes loob 1000 uut töökohta, nagu tegi Kuehne + Nagel, tõuseb selles valdkonnas ka palgatase. Kui mõni ettevõte otsustab Eestisse näiteks tehase rajada, siis tõusevad tehasetöötajate palgad. Majanduse elavdamise läbi võidavad ühenduvuse paranemisest kõik inimesed.

Skeptikute põhiline mure paistab olevat see, et Rail Balticul ei liigu tulevikus ei kaubad ega ka inimesed. See omakorda vihjab sellele, et võiksime siin Eestis üldse elule punkti panna. Midagi siia ei liigu, keegi siia ei tule, ka kaupu ei tule. Niisugune mõtlemine on nõrk ega ole jätkusuutlik. Nähes, kuidas ühendused loovad tuhandeid uusi võimalusi ja on praegu Eestis tõsine kitsaskoht, pean Rail Balticut väga oluliseks projektiks Eesti jaoks.