/nginx/o/2015/07/02/4234503t1h685c.jpg)
Rahvusvahelise haridusuuringu PISA kajastustes on nagu varasematel aastatelgi esile tõstetud meie tippude taseme küsimus. Sel aastal rõõmsamates toonides kui varem, sest Eesti 15-aastaste õpilaste hulgas on tipptasemel ülesannete lahendajaid lõpuks ometi isegi rohkem kui meie tavapärases «mõõtriigis» Soomes, kirjutab Tartu Ülikooli andekushariduse külalislektor Viire Sepp.
Paljud Eesti hariduses toimuvad arengud – haridus- ja teadusministeeriumi algatus «Huvitav kool», digipööre, kogukonnakoolide liikumine, kiusamisvaba kool, huvihariduse tõhustamise meetmed jms – toetavad kindlasti laste individuaalseid eripärasid arvestava koolikultuuri kujunemist. Koolidki on hakanud pöörama andekatele rohkem tähelepanu ja otsivad viise, kuidas neid üles leida ja nende arengut toetada. Loorberitele puhkama jääda on siiski veel vara.
Arusaam andekusest ja hoiakud andekate suhtes mõjutavad seda, kuidas koolis ja laiemalt kogu ühiskonnas neisse suhtutakse. Eesti Haridusteaduse Ajakirjas hiljuti avaldatud uuringust selgus, et andekate ja nende haridusega seonduvad arusaamad on siiski suhteliselt stereotüüpsed ja samas erinevad kohati äärmuslikult.
Kultuuri- ja kommunikatsiooniuurijad Halliki Põlda ja Katrin Aava on teinud fookusgrupi intervjuud haridusteadlaste ja -ametnike, koolijuhtide ja õpetajatega. Intervjuudest nähtus, et andekust käsitletakse peamiselt paraku fikseeritud sünnipärase omadusena, mitte aga arengu kontekstis.
Sarnaselt varasemate koolide uuringutega ilmnes ka sellest uuringust, et andekaid tajutakse endiselt pigem negatiivses võtmes ja takistusena: segavad õppetööd (sest neil on krooniliselt igav), võtavad ressursse (aega ja raha, mida ei jätku) ja neist on kerge mööda minna (kuna arvatakse, et nad saavad nagunii ise hakkama). Samas parandatakse nende kaudu kooli või omavalitsuse mainet (saadetakse olümpiaadidele ja võistlustele).
Kogu maailmas valdav kaasav haridusmudel toob tavaklassi väga erinevate võimete ja huvidega õpilased. Õpetaja üldine toimetulek sellises õpikeskkonnas sõltub sellest, milline on tema ettevalmistus õpilaste individuaalsuse ja eripärade arvestamiseks.
Paljud uuringud, sh ka uus, kooli panust arvestav koolide hindamise mudel on välja toonud, et Eesti koolid ei innusta õpilasi oma potentsiaali maksimaalselt avama. Vaimselt võimekate õpilaste hulgas on akadeemiliste tulemuste mõttes alasooritajaid statistiliselt oluliselt rohkem kui keskmiste hulgas, algklassides tipus olnud õpilased on põhikooli lõpuks mandunud keskmiste tasemele, üle poole andekatest alasooritajatest on poisid.
Kuigi õpetajakoolituses on toimunud positiivseid nihkeid, mis peaksid toetama õpilase-keskse õpikäsitluse juurdumist, on vajadus hariduslike erivajadustega õpilaste, sealhulgas andekate laste õpetamise ettevalmistuse tõhustamiseks endiselt suur. Andekate laste õpetamise spetsiifikat valdavaid pedagooge on vaja nii huvi- kui üldhariduskoolides. Seda enam, et meil ei jätku ka vastava ettevalmistusega tugispetsialiste.
Kõigi laste potentsiaali maksimaalse arengu toetamisel peavad jõud kokku panema nii lapsevanemad, koolid kui ka kogukond. Andekate hariduse pärast südant valutavaid lapsevanemaid, pedagooge ja eksperte koondava MTÜ Eesti Talendikeskus avaseminari aruteludes toodi välja probleeme, aga peamine – püüti leida ka lahendusi, mis aitaks olukorda muuta.
Perede jaoks, kus kasvavad andekad lapsed, on kõige valusamini tunnetatav, et andekus on justkui tabu. Andekal lapsel on oma eripärade tõttu sageli raske sobituda eakaaslastega. Kuidas tulla toime lapse frustratsiooniga «teistsugune» olemise pärast, kui ka kool ta eemale jätab? Lapse arenguks on vaja eeskätt turvalist keskkonda, kus tema eripära aktsepteeritakse ja arengut toetatakse.
Kui andekus on meie haridusseaduste kohaselt hariduslik erivajadus, siis see ei tähenda ilmtingimata, et peaksime jooksutama lapsi saamaks psühholoogilist või meditsiinilist diagnoosi. Testimise vajadus tekib tavaliselt vaid äärmuslikel juhtudel, kui on tegemist väga keeruliste juhtudega, näiteks kui andekus on varjatud kas mõne õpiraskuse või muu haridusliku erivajaduse tõttu. Ja niisugustel puhkudel on omakorda oluline, et paberid ei jääks seisma.
Kurvad on olukorrad, kui lapsi «loksutatakse» eri komisjone ja psühholoogide kabinette mööda, aga koolis sisuliselt midagi tema jaoks ei muutu. Individuaalsete õppekavade rakendamisel on mõistlik mõelda läbi nii need võimalused, mis on olemas koolil, aga veelgi olulisem oleks leida süsteemseid lahendusi koos kogukonnaga, kaasates nii lapsevanemaid kui ümbruskonna ettevõtteid ja organisatsioone.
Seadused lubavad arvestada õpilase individuaalses õppekavas õpinguid huvi- ja teaduskoolides. Huvi- ja aineringide puhul leiti, et oleks vaja rohkem ka selliseid, mis oleks selgemalt orienteeritud kõrgete võimetega laste vajadustele. On selge, et ühe kooli jaoks on see liiga suur koormus. Seetõttu oleks mõistlik ka hariduspoliitiliste meetmetega soodustada koolide omavahelist koostööd. Õppe rikastamiseks saab kaasata nii muuseumide haridusprogramme, raamatukogusid ning teadus- ja keskkonnahariduskeskusi, kõrgkoolide poolt koolidele pakutavaid kursusi jm.
Andekate laste arengu toetamiseks on äärmiselt oluline õpetajate ja koolide omakasupüüdmatu suhtumine – kõige tähtsam ei ole see, millise kooli nimekirja laps kuulub, oluline on tema edenemine. Sarnaselt mõne suurema kooliga võiksid ka maakondades või hariduspiirkondades tegutseda andekate õppe koordinaatorid, kel oleks spetsiaalne ettevalmistus andekate individuaalsete eripärade kui ka andekuspedagoogika valdkonnas ning kes valdaksid ka ülevaadet arenguvõimalustest.
MTÜ Eesti Talendikeskus on valmis ühendama vastavate spetsialistide võrgustikku, koondama andekuse ja andekate haridusega seonduvat teoreetilist ja praktilist teavet, vahendama häid kogemusi.
Riigi abi oleks vaja nii selleks, et nende spetsialistide tööd tasustada kui ka haridusasutustes töötavate tugispetsialistide ettevalmistust ülikoolides suurendada. Samuti oleks oluline riiklikult toetatud abiõpetajate süsteemi rakendumine. Puudust tuntakse ka diferentseeritud õppematerjalidest. Eriti vajalikud oleksid need meetmed põhikooli esimestes astmetes, kus laste stardipositsioonid on kõige erinevamad ning kus just andekate laste õpimotivatsioon kaduma kipub.
Oluline on kogu ühiskonnas mõista, et andekate haridusega seonduvate teemade tõstatamine pole tingitud mitte neile privileegide nõudmise, vaid nende võimetele ja huvidele vastavate haridusvõimaluste pakkumise vajadusest, mis – nii nagu kõigi laste puhul – tähendab hea seista nende emotsionaalse heaolu ja potentsiaali maksimaalsele arengu eest. Andekad inimesed on kogu Eesti rikkus ja nende arengusse panustamine toob ühiskonnale mitmekordselt tagasi.