Toomas Pauli essee: mõistmise mõistatus

Toomas Paul. Foto: Peeter Langovits

Aju on ühtpidi väga plastiline, kuid samas kavalalt omatahtsi toimiv organ, kirjutab teoloog Toomas Paul. 

Võtame näiteks Yuval Noah Harari kuulsa teose «Sapiens. Inimkonna lühiajalugu» (e.k 2016). Paksus raamatus kordab autor pidevalt oma teaduslikku usutunnistust: «Evolutsioonil ei ole otstarvet ega eesmärki», «Ajaloo vaatlemine loodusliku valiku alamana viib meid järelduseni, et inimesed ei suuda end kõigist oma püüetest ja saavutustest hoolimata bioloogiliselt paika pandud piiridest välja murda» jne. Aga lõpul hüppab võiduka triumfini: «21. sajandi koidikul on Homo sapiens neid piire ületamas. Ta on hakanud loodusliku valiku seadusi rikkuma ning asendama neid intelligentse disaini seadustega.»

Pingutab mis ta pingutab – ikka ei saa jagu oma sügaval istuvast usust, et Inimene on väljapool ning üle sihitult ja sõgedalt sekeldavast loodusest.

Aga kas arvutit on võimalik programmmeerida nii, et sel oleks teadvus, aru ja mõistus ning ta arutleks lõpuni loogiliselt?

1980. aastatel tuli filosoof John Searle välja mõttelise eksperimendiga, mis läheb selle küsimuse tuumani. Ta nimetas selle hiina toa eksperimendiks.

Eksperiment näeb välja järgmine. Ma olen lukustatud ühte ruumi. Mulle edastatakse läbi väikese kirjakastipilu küsimusi – ja need sõnumid on kirjutatud hiina keeles. Mul pole vähimatki aimu, mis neil paberitükikestel kirjas on. Kuid selles ruumis on hulk raamatuid, mis sisaldavad sammsammulisi juhtnööre, mida ja kuidas nende sümbolitega peale hakata.

Ma vaatan rühma sümboleid ja järgin raamatukogus toodud juhtnööre, milliste hiina sümbolitega ma neile vastama peaksin. Kirjutan need paberile ning saadan läbi kirjapilu tagasi välja.

Hiina keele valdaja, kes vastuse saab, mõistab minu sõnumit. Kuna ma vastan küsimustele täpselt nii, nagu peab, järeldab ta, et ma mõistan hiina keelt. Olen teda ninapidi vedanud, sest ma ei tee muud, kui järgin juhtnööre. Kui anda mulle piisavalt aega ja piisavalt suur hulk suuniseid, võin ma vastata peaaegu igale mulle hiina keeles esitatud küsimusele. Kuid ma ei mõista hiina keelt.

Searle kasutas mõtteeksperimenti kinnitusena, et inimaju juures on midagi sellist, mida lihtsalt digitaalsete arvutitega võrdlemine selgitada ei võimalda. Neuroloog David Eagleman ütleb, et hea näide sellest on Google’i otsingumootor. Kui sa sisestad Google’i otsingusse päringu, siis pole sellel tarvis mõista küsimust ega antavat vastust – otsingumootor paigutab lihtsalt ümber loogikaväravate nullid ja ühed ning toob teabe sinuni.

Google Translate’i abil on võimalik tõlkida suahiilikeelne lause ungari keelde. See kõik põhineb algoritmidel. Tegemist on pelga sümbolitega manipuleerimisega. Google Translate ei tarvitse mõista lause sisu, mitte millelgi ei ole selle programmi jaoks tähendust.

Hiina toa eksperimendi tõlgendamine tekitab siiani vaidlusi. Ent ükskõik kuidas me sellesse ka ei suhtu, näitab see, kui keerukas on viis, kuidas füüsilistest osadest ja detailidest kerkib esile meie maailmakogemus. Iga katse inimmõistust jäljendada või luua seab meid silmitsi neuroteaduse keskse lahendamata küsimusega: kuidas on võimalik, et miljarditest lihtsatest ajurakkudest, mis ei tee enamat oma ülesande täitmisest, moodustub midagi nii rikkalikku nagu subjektiivne minatunnetus? Lõppeks pole ajurakk ju midagi enamat kui vaid rakk, mis järgib kohalikke reegleid ja täidab baastasandi ülesandeid.

Mil moel saavad meile osaks kogemused: smaragdrohelise nägemine, kaneeli maitse, värske heina lõhn? Neuroloogid kinnitavad, et meid ümbritsev maailm ühes selle rikkalike värvide, tekstuuride, helide ja lõhnadega on vaid illusioon, etendus, mille autoriks on aju. Kui me võiksime ühtäkki tajuda reaalsust nii, nagu see tegelikult on, oleksime selle värvitust, lõhnatust ja maitsetust vaikusest šokeeritud.

Väljaspool meie aju pole muud kui vaid energia ja mateeria. Pika evolutsiooni käigus on inimaju omandanud vilumuse muuta see energia ja mateeria rikkalikuks sensoorseks maailmas viibimise kogemuseks. Kuidas?

Tundub, nagu meil oleks  oma meelte kaudumaailmale otsene juurdepääs. Ma võin sirutada käe ja puudutada füüsilise maailma materjali – näiteks seda ajalehte oma käes või tooli, millel ma istun. Kuid puutetaju pole otsene kogemus. Mulle võib ju tunduda, et puudutus leiab aset minu sõrmedes, kuid tegelikult toimub see aju juhtimiskeskuses. Nii on kõigi tunnetuskogemuste puhul. Nägemine ei sünni silmades, kuulmine ei toimu kõrvades, haistmine ei toimu ninas.

Neuroloog Dean Burnett kirjeldab: kui meil silmad kinni siduda ja ninasõõrmetesse tropid suruda, siis peab tavaline inimene sageli kartulit õunaks. Niisiis mõjutavad silmad keelega võrreldes meie tajutavat oluliselt rohkem ja toidu väljanägemine avaldab väga suurel määral mõju sellele, kuidas me seda naudime, just see ajendab peeneid söögikohti serveerimisega vaeva nägema.

Kui imik sirutab käe, et puudutada mõnd objekti enda ees, ei tee ta seda mitte ainult materjali ja kuju uurimiseks. See tegevus on vajalik ka nägema õppimiseks. Nägemine ei seisne ainult visuaalse ajukoore poolt tõlgendatavates valguskvantides. Tegemist on kogu keha kaasava kogemusega. Ajju sisenevate signaalide mõistma õppimiseks on vaja treeningut, mis hõlmab signaalide ristviitamist tegudest ja sensoorsetest tagajärgedest pärit informatsiooniga. See on ainus viis, kuidas aju suudab tõlgendada seda, mida visuaalsed andmed tegelikult tähendavad.

Väikelapsed, kes taovad oma võrevoodi pulkasid, lutsivad varbaid ja mängivad klotsidega, ei tegele lihtsalt maailma uurimisega – nad treenivad ühtlasi oma visuaalset süsteemi. Pea pimedasse kambrisse suletud aju õpib, kuidas välismaailma suunatud tegevused (pööra pead, vajuta seda, lase sellest lahti) muudavad sealt vastu saadavaid sensoorseid sisendeid. See ulatuslik eksperimenteerimine treenib nägemist.

Midagi ei ole teha – ajul puudub vähimgi vahetu juurdepääs välismaailmale. Kolju pimedasse ja vaiksesse kambrisse suletud aju pole välist maailma kunagi ise kogenud. Eagleman kinnitab: kõik see, mida sa koged – iga pilt, iga heli, iga lõhn –, pole niivõrd otsene kogemus, kuivõrd pigem elektrokeemiline etendus aju pimedas teatris.

On ainult üks viis, kuidas välismaailmast pärit informatsioon võib ajuni jõuda. Meie meeleelundid – silmad, kõrvad, nina, suu ja nahk – toimivad kui tõlgid. Nad jälgivad tervet hulka erinevaid infoallikaid (sealhulgas valguskvante, õhurõhulaineid, molekulaarset kontsentratsiooni, survet, tekstuuri, temparatuuri) ja tõlgivad need elektrokeemilisteks signaalideks. Need elektrilised mustrid on ajus «kõneldav» universaalne keel – närvirakkudes ei liigu mingeid visuaalseid pilte, helisid, lõhnu ega tundeid.

Elektrokeemilised signaalid kihutavad läbi tihedate võrgustike, mis koosnevad signalisatsioonirakkudest – neuronitest. Ainuüksi inimese ajukoores on 30 miljardit närvirakku, mis on võimelised moodustama miljon miljardit sünaptilist ühendust.

Nobeli 1972. aasta meditsiinipreemia laureaat Gerald Edelman kirjutab: «Võimalike närviühenduste arvu peale mõeldes muutuvad arvud hüperastronoomiliseks: kümme vähemalt miljoni nulliga. (Osakeste arv meile teadaolevas universumis on kümme 79 nulliga, paar nulli siia-sinna.) Need jalustrabavad arvud selgitavad, miks inimaju võib pidada kõige keerukamaks teadaolevaks objektiks terves universumis, miks inimaju on võimeline oma mikrostruktuuri pidevalt ja ulatuslikult muutma ning miks see on suuteline nii paljudeks erinevateks vaimseteks funktsioonideks ja tegevusteks, sealhulgas erinevateks kultuurilisteks tegevusteks.»

Semiootik Juri Lotman arutleb, et kui mõtleva üksuse all pidada silmas tehisintellekti, siis selle ideaaliks oleks täiuslik kunstiteos, mis on lahendanud korduvuse ja kordumatuse ühendumise paradoksi. Elusorganismide evolutsiooni teadvuseni võib vaadelda iga isendi individuatsiooni süvenemise ja paralleelse deindividualiseerumisena üleisendiliste struktuuride koosseisus. Nii et kui inimesel õnnestub kunagi luua täisväärtuslik tehisintellekt, siis kõige vähem peaks too olema inimteadvuse täpne koopia.

Kuidas suudab ristiinimese aju kõigi seesuguste mõtteuperpallidega korda saada? Tuleb lugeda Piiblit, näiteks Hiiobi raamatu 41. ja 42. ptk. Looja loomaaed on kirev, ei ole inimene mingi non plus ultra.

Mulle kui teoloogile oli määrav, et oma vermimise eas kohtasin Uku Masingut. Tema meelest on ainult kaks põhjust, mis võiksid sundida kahtlema arenguprintsiibis kui kosmilise ajalookäigu seaduses või koguni eitama teda. Esimene on see, et pole võimalik saada teada üldiselt ega osanähete (nagu usundi) kohta, mis või kes see on, kes areneb, evolveerub, saab teadlikuks endast. Ta on üks väheseid, kes printsiipi ennast on jaatanud ekstreemsuseni.

Seepärast olid talle naeruväärsed vaidlused selle üle, kas areneb vaim või mateeria või mingid muud vastandpaarid. Tema seisukohalt on täiesti ükskõik, kuidas nimetame seda, millega algab areng, kindel on see, et evolveerumisel peab ta viimativiimaks saama kõik kujuteldavad vormid ja sisud (kui neid säärasel eeldusel saabki eraldada).

Nimetused, mis meie anname sellele, kas ühelt või mitmelt vaateküljelt korraga, pole üldse olulised. Kuid kunagi ei tohi väita ainult üht, eitades teist, sest nagu valgus pole ainult lainete, vaid ka aineosakeste liikumine ja elektronid võivad anda interferentssõõrid, nagu nad polekski aineosakesed, nii on muudegi nähetega.

Et iga seesuguse antinoomia mingisugunegi lahendus teeb tõelise maailma meile jälle rohkem kujuteldamatuks, näitab, et meie pole arengu tipp. Ja seepärast võime leppida teisegi põhjusega, mille paradoksaalsus just viitab ta tõele vastavusele. See, kes usub kosmilist arenguprintsiipi ja peab teda õigeks, võib rahulikult tunnistada, et too printsiip, mis ükskord asendab «arengu», võtab veel paremini ja õigemini kokku kõik kosmilised avaldused.

Masing möönab, et ta ei suuda kujutella, milline too tuleviku printsiip võiks olla, ent see on tõeliselt ainus asi, millest on mõtet unistada.