Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/01/10/13569991t1h5ee4.jpg)
Nõukogude võim ja Punaarmee olid minu jaoks vastikud. Vene kroonu oleks 1979. aastal peaaegu mu vabaduse võtnud – paar kuud pärast seda, kui venelased Afganistani tungisid.
Olin noor õnnelik isa, vaid hirm väeteenistuse ja võimaliku Afganistani saatmise ees mürgitas mu elu. Tartu sõjakomissariaadi tegelased tulid öösel mu Toomemäe nõlval asuva kodu õhukese ukse taha lõhkuma – eks ikka selleks, et mind ära viia. Tütreke ei ärganud uksele tagumise peale, ei hakanud nutma. Lõhkujad lahkusid usus, et kodu on tühi. Minu õnneks. Küllap ka lapse õnneks. Mind ei ole Punaarmee päevagi vägistada saanud.