Erki Loigom: kas diktaatoreid ikka tasub imetleda? (26)

Erki Loigom
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Fidel Castro
Fidel Castro Foto: Scanpix/CLAUDIA DAUT/REUTERS

Kuuba kauaaegse liidri Fidel Castro lahkumine vallandas järelehüüete laine, mille meelsus võiks tekitada küsimuse, miks inimkonnale on iseloomulik küsitava pärandi jätnud riigitegelaste idoliseerimine, kirjutab poliitikavaatleja Erki Loigom.

Selliseid diktaatoreid, kelle hingel on suurte hulkade kannatused või lausa elud, on viimase sajandi jooksul olnud mitu ning alati leidub nende järele õhkajaid. Kas see on ihalus kõva käe järele, võimetus ajaloost õppida või midagi muud?

Fidel – suur revolutsionäär või ebaõnnestunud türann?

Fidel Castro oli kahtlemata 20. sajandi poliitiline fenomen – romantiline ja ideeline revolutsionäär –  rohkem popstaar kui reaalne riigijuht. Nii Castro kui tema argentiinlasest mõttekaaslane, teine ikooniline võrdsuse eest võitleja, Ernesto Guevara, asetusid eelmise sajandi keskpaiga Lõuna- ja Ladina-Ameerikas USA tänase mõõdupuu järgi majanduslikku orjusesse surutud rahvaste ideelisteks päästeingliteks. Olukord, et regioonis saaks juurduda võrdsuse idee, oli soodus.

Kui Venemaal ja Hiinas ning ka mujal maailmas on vasakpoolne maailmakord surutud peale vägivallaga, osutus ka Kuuba võimupööre suuresti rohujuure tasandilt edukaks ning massid toetasid seda.

1960ndatest pärit foto, millel on Fidel Castro (vasakul) ja Ernesto «Che» Guevara. Foto: Scanpix/AFP PHOTO/Cuba's Council of State Archive
1960ndatest pärit foto, millel on Fidel Castro (vasakul) ja Ernesto «Che» Guevara. Foto: Scanpix/AFP PHOTO/Cuba's Council of State Archive Foto: HO/AFP

Minu lapsepõlve üks lemmikraamatuid oli Vassili Tšitškovi 1962. aastal ilmunud «Pepe, väike kuubalane», mis väikese Kuuba poisi silme läbi kirjeldas sõbralike habemike saabumist Havannasse ja uhkete ülikondade kabuhirmus pagemist saarelt. Edasine on siiski tavapärane vasakpoolse režiimi kehtestamine vangistamiste, hukkamiste ja varade sunniviisilise ümberjagamise kaudu.

Kuuba õnn on asuda klimaatiliselt soodsas vööndis, kus iga seeme maha kukkudes idanema hakkab, mistõttu ei ole Kuubal Castro perioodil olnud nii kurnavaid näljaperioode, kui teame neid Hiinast või Põhja-Koreast. Küll aga tabas ka Kuubat pärast vennaliku Nõukogude Liidu toe kadumist krooniline puudus kõigest.

Olen kohanud arvamusi, et Castro suutis peale 1991. aastat Kuuba põllumajanduse kiirelt ümber korraldada ja seeläbi on Kuuba tänaseks edukas mahepõllunduse viljeleja. Midagi nii kummalist kroonilise väetisepuuduse põhjenduseks ja talongide alusel toidujaotamise õigustamiseks on raske uskuda. Kuuba tööstus on erakordselt ebaefektiivne ja reostav.

Paljukiidetud on Kuuba tasuta tervishoid ja haridus. Olgem ausad, tasuta keskharidus on olemas paljudes maailma riikides ja Kuuba tervishoid võis olla eesrindlik 40 aastat tagasi. Praegu on korralik arstiabi tavakodanikule peaaegu kättesaamatu. Olukord on kohati hullem isegi Põhja-Koreast, kus vähemalt eliidile on olemas meditsiiniasutused ja altkäemaksude abil on võimalik asjakohane ravi. Kuubal pole sedagi.

Samuti ei ole Kuuba «edu» kinnitamas põgenike mass, mis suurendab lähiriikide kuubalaste populatsiooni tempos ligi sada tuhat inimest aastas. Majanduslikust vaatenurgast asub tänane Kuuba liigas, kuhu kuuluvad Iraan, Peruu ja Türkmenistan. Mööndusena tuleb siiski tunnistada, et Fidel Castro repressiivne masinavärk ei järginud V. I. Lenini õpetusi terrori vajalikkusest ülearu innukalt. Seetõttu on Kuuba inimõiguste olukord ajaloo jooksul olnud veidi parem kommunistlikust keskmisest, kui selline mõõdik vaid olemas oleks.

Fidel Castro oli edukas ideeline revolutsionäär ja võitleja, kuid võidetud riigiga ta midagi peale hakata ei osanud ja ebaõnnestus Vabaduse saare juhtimisel üsna ühemõtteliselt. Castro lahkumisega on aga Eestis esile kerkinud lausa riigikogulasi, kes tema pärandit on pidanud järgimisväärseks. Selline mõttemall on pehmelt öeldes kummaline.

Tänav Kuuba pealinnas Havannas. Foto: Scanpix/Artur Widak/Sipa
Tänav Kuuba pealinnas Havannas. Foto: Scanpix/Artur Widak/Sipa Foto: Artur Widak/Artur Widak/Sipa USA

Kuuba on siiski ennaktempos avanemas ja jääb vaid loota, et üleminek turusuhetele ja võimalikud uued ümberjagamised kulgevad rahumeelselt ja saareriik saab uue majandusliku tuule tiibadesse kaotamata oma unikaalset ajalugu.

Vara veel öelda, kuid tundub, et isegi Ameerika Ühendriigid ei ürita saarele eksportida demokraatiat, millega viimased pool sajandit üle maailma erinevates konfliktides enamasti ebaõnnestutud on. Kuubale on Obama perioodil lähenetud tasakaalustatult ja valdavalt läbi majandusliku koostöö, mitte Fideli sigareid õhkida proovides.

Hiina õppetunnid

Sarnase arenguga on juba hakkama saanud Hiina Rahvavabariik, mis edukalt on ühitanud kommunistliku retoorika ja reaalse kapitalismi. Hiina lähiajalugu on teadagi äärmiselt verine. Mao Zedongi režiimi ohvrite arv ulatub kümnetesse miljonitesse, tehes Hiinast läbi ajaloo jõhkraima eksperimendi. Sellele vaatamata on Mao Hiinas seni auväärselt pildil, kuigi tema rolli on hakatud ümber hindama.

Hiinas on üpris raske leida vestluspartnerit, kes sooviks Mao teemadel pikemalt vestelda. Seda teemat välditakse siiani. Esimehe teeneteks loetakse Hiina hiidvana ühiskonnamudeli asendamist 20. sajandi omaga, tuues kaasa industrialiseerimise, linnastumise ja ebavõrduse vähenemise. Need on argumendid, mida Hiinat juhtiv kommunistlik partei ja lojalistid siiani toovad põhjuseks, miks ajaloo suurima massimõrvari punalipuline muumia ja portree Pekingis Taevase Rahu väljakut endiselt kaunistavad.

Rahatähtedelt on Mao nägu siiski tasapisi kaduma hakanud. Hiina on olnud Mao-järgsel perioodil, vaatamata läänemaailma ideaalidele ja ootustele, väga edukalt juhitud riik. Aasia maadele omaselt ei tehta Hiinas tulevikukavasid mitte viisaastakuteks, vaid vaadatakse ette aastat viiskümmend ja enamgi.

Mao Zedongi pildiga jüaanid. Foto: Scanpix/AFP PHOTO/FRED DUFOUR
Mao Zedongi pildiga jüaanid. Foto: Scanpix/AFP PHOTO/FRED DUFOUR Foto: FRED DUFOUR/AFP

Aeglane, kuid sujuv ja riikliku kontrolli all kulgev majanduse areng, kultuuriliste välismõjude piiramine, äärmiselt rahulik vaade välispoliitilistele vapustustele (Põhja-Korea tuumaprogramm, Lõuna-Hiina merel toimuv jne) on toonud Hiina 30 aastaga maailma tipptegijate hulka. On täiesti selge, et selle hind on olnud looduse arutu reostamine, maailmas enda mõjuvõimu kehtestamine igasuguseid inimõigusi ja kokkulepitud standardeid eirates. Aga ka siin on normaliseerumist ja mängureeglite tunnistamist juba märgata.

Hiina ühiskond on saanud üle rahvastiku juurdekasvust, tekkinud on keskklass, kes saab endaga hästi hakkama. Tootmine muutub aina efektiivsemaks ja looduse koormamine tasapisi väheneb. Hiinlased räägivad juba mahetoodete eelistamisest oma toidulaual.

Endiselt jääb siiski õhku küsimus, kui palju peaks maailm (ja eriti Eesti!) vaatama vähemusrahvaste probleemidele, kus Hiina on siiski ülearu jõuline ja repressiivne. Seda asjaolu ei tohiks Shanghai tuledesära kirjeldamisel unustada. Kuubal lähiarengutes sarnast rahvustevaheliste pingetega seonduvat väljakutset õnneks ees ei ole. Samuti puudub Kuubal religioosse konflikti alge, mis iseloomustab ja õhutab enamust tänaseid veriseid kokkupõrkeid üle maailma.

Osav kombinaator või diktaator Putini armust?

Kui Hiina ja Kuuba on meie jaoks geograafiliselt ja tunnetuslikult kaugel, siis Venemaa ja Valgevene lausa naabrid. Valgevene majanduslik stabiilsus ja areng on tõsiasjad – riik on suhteliselt edukas raske- ja kergetööstuses, innovaatilisemalt poolt on Valgevene IT-sektor kannale astumas Eestilegi. Tänavad ja teed on heas korras ning Minski Lenini kujud säravad linnatuledes. Euroopa viimasest diktaatorist on saanud tasapisi taltsutatud koostööpartner Euroopa Liidule.

Ukraina konflikti valguses on Aleksandr Lukašenka tõepoolest mänginud kummalist mängu, olles sobilik partner nii Vene Föderatsioonile kui ka muule maailmale. On fakt, et isegi kui Valgevene presidendivalimisi ei võltsitaks nii räigelt, võidaks Lukašenka teisi konkurente ikkagi mäekõrguselt ja seeläbi on veerand sajandit võimu olnud tegeliku rahva toetusega.

Aleksandr Lukašenka (v) ja Vladimir Putin. Foto: Scanpix/Valery Sharifulin/TASS
Aleksandr Lukašenka (v) ja Vladimir Putin. Foto: Scanpix/Valery Sharifulin/TASS Foto: Valery Sharifulin/Valery Sharifulin/TASS

Ohtlikuks muudab aga meie lähistel asuva senise stabiilse riigi asjaolu, et piisab Venemaal vaid küsida kütuste eest turuhinda, kaotada kehtestatud soodusrežiimi majanduses ning Valgevene edumudel kukub kolinal kokku. Riik võib langeda kiiresse kaosesse. Seetõttu võiks kiidulaul Valgevene edu aadressil olla tagasihoidlikum.

Euroopal tasub Valgevenega hoida mõõdukat joont ja tuletada meelde, tänu kellele Valgevene areng stabiilsena püsib. Positiivne on märgata, et Lukašenka kasutab kõnedes kohati valgevene keelt, mis veel dekaad tagasi oli ilmselgelt vaenulik ilming Tema Enda vastu.

Venemaaga ärisidemeid taastada lootvad Eesti ärimehed räägivad heanaaberlike suhete hädavajalikkusest ja Soome edukast idapoliitikast. Aga kas ajaloo jooksul on Eesti poliitika tõttu probleemid Venemaaga saanud alguse just meist? Enamasti mitte. Kas Soome ei ole majanduspoliitikas 1990ndate keskel siiski ka libastunud? Soome tänased valitsejad flirdivad üha enam mõttega riigi kaitsevõimet suurendada.

Seni kuni uudsete meetoditega diktaator Vladimir Putin taastab Jeltisini ajal lagunenud Venemaa imperiaalset võimu ja kasvatab venemaalaste kõikumalöödud patriotismi (mida muude riikide kodanike kodumaa-armastuse puhul Vene meediamasin fašismiks nimetab), ei ole võimalik heanaaberlikke suhteid kuidagi arendada.

Vaikiv heakskiit Stalini kultuse taastekkele, nõukogude sümboolika ja traditsioonide elavdamine ja reaalsed sõjalised sekkumised ei jäta kahetist arusaama – Venemaa taastab igakülgselt imperialistlikku mõjuvõimu ja ressurssi selleks tagasi ei hoita.

Kahjuks on ka Eestis Venemaa strateegiaid tunnustavaid kõrgeid poliitikuid, kes võivad oma tegevuses olla ohtlikult edukad ja rikkuda rahuliku ja töise tasakaalu eestlaste ja venekeelsete vahel. Udune jutt ja kahepalgelisus on selles teemas saanud normiks. Konkreetselt kõnelejaid peetakse äärmuslasteks.

Ajad maailmas on ärevad. Kriiside suur hulk on tekitanud uue olukorra ka senise rahuliku Euroopa lävele ning maksta tuleb oma koloniaalminevikus tekitatud segaduste ja maakaardil joonlauaga tõmmatud piiridel toimuva eest. Esile kerkivad liidrid, kes pakuvad lihtsaid lahendusi. Massid on manipuleeritavad ja lähevad kiirelt populismiga kaasa.

Poliitikud kasutavad argumente, mis toodavad neile hääli ja see on ainus, mis neid huvitab. Noorem põlvkond muudetakse vastavalt vajadusele ideoloogiatest kantuks ja tänu puuduvale isiklikule kogemusele sõjakoledustest muutub revolutsiooniretoorika taas romantiliseks. Uudne on ka islami vaikne pealtung, mis tekitab uudseid konflikte seni kristlikus Euroopas.

Meie liberaalne elukorraldus võib küll tekitada ebavõrdsust ja frustratsiooni, kuid ei tohi unustada ja ilustada oma lähiajalugu. Kas tõesti on Eesti elu niivõrd hukas, et flirtida ideedega revolutsioonidest, kiita diktaatoreid ja pakkuda mustvalgeid meetodeid, mis olid populaarsed ning ebaõnnestusid eelmisel sajandil? Aga just selliseid sõnavõtte kohtab Eesti arvamusliidrite sotsiaalmeedia seintel aina enam ja diskussioonis osalejate meelsus on teinekord üllatavalt kaasakiitev.

On see ajaloo totaalne mittetundmine ja võimetus läbiproovitud ebaõnnestunud eksperimentidest õppida? Või niisama võimalus valitsevale eliidile ära panna? Konstantin Pätsi ausamba rajamist võiks ka üheksa korda enne selle rajamist kaaluda ja Nugiseksi büst tuleks Laupa koolimajast kohe maha võtta.

Kommentaarid (26)
Copy
Tagasi üles