Raimond Kaljulaid: Reformierakonna juhivalimistest jääb kahtlane mulje

Raimond Kaljulaid. Foto: Sander Ilvest

Reformierakonna üldkoguga kiirustamine ja erakonna siseopositsiooni kahtlused valimiste aususe suhtes on murettekitavad ning jätavad mulje, et esimehe valimise tulemus on ette otsustatud, kirjutab Keskerakonna juhatuse liige, Põhja-Tallinna linnaosa vanem Raimond Kaljulaid.

Teise erakonna sisevalimised on reeglina selle erakonna siseasi. Nad oleksid seda ka Reformierakonna puhul, kui juhtivad reformierakondlased ise ei oleks korduvalt võtnud kommenteerida Keskerakonna valikuid, kes ja kuidas peaks Eesti suurimat erakonda juhtima. Seetõttu usun, et Reformierakonna erinevate tiibade jaoks on teiste erakondade heade kolleegide tähelepanekud teretulnud ja oodatud.

Reformierakonna siseopositsiooni esindajate Hanno Pevkuri ja Kaja Kallase senistest avaldustest jääb mulje, et Reformierakonna nii-öelda tagatuba on asunud küllalt otsustavale rünnakule, et võimalikult kiirelt vahetada erakonna esimees Taavi Rõivas endise peasekretäri Kristen Michali vastu.

Seda vaatamata sellele, et Michal oli võtmefiguur Silver Meikari poolt avalikkuse ette toodud erakonna varjatud rahastamises, ning hoolimata teistest tema nimega seotud korruptiivsetest asjaoludest, mis on viimastel aastatel valitsusi juhtinud erakonna mainet väga tõsiselt kahjustanud.

Pevkur on mitmel korral kutsunud üles sisevalimistele kaasama sõltumatuid kolmandaid osapooli, kes jälgiksid valimiste läbi viimisel reeglitest kinni pidamist. Usun, et kui keegi, siis just Michali tiib on selleks ise põhjust andnud, et Pevkuril puudub enda erakonna suhtes usaldus.

Kaja Kallas on juhtinud tähelepanu üldkoguga kiirustamisele. Juba jaanuari alguses toimuvate esimehe ja juhatuse valimiste eel on jõulud ja uus aasta, mis ei jäta juhatuse ja esimehe kandidaatidele eriti palju aega enda visiooni tutvustamiseks. On meeldiv, et ajakirjandus on seni Michalile ja Pevkurile küllalt võrdselt sõna andnud.

Nii üldkoguga kiirustamine kui ka erakonna siseopositsiooni kahtlused valimiste aususe suhtes on murettekitavad. Reformierakond vajaks valgete jõudude sekka tagasi tulemiseks legitiimset liidrit, kellel on igasuguseid kahtlusi välistav mandaat erakonna edasi viimiseks.

On päris selge, et kahte esimeest Reformierakond endale ei vali. Seega jääb üks pool kindlasti kaotajaks. Võit ja kaotus käivad nii elus kui poliitikas käsikäes, kuid kindlasti ei lepi Reformierakonna siseopositsioon tulemustega siis, kui need on saavutatud pettusega.

See ei ole enam oluline ainult Reformierakonnale endale, vaid laiemalt Eesti poliitikale. Erakondade ja valijate vahelist usaldamatust ei aita kindlasti ületada see, kui ühe suurema erakonna juhtimine on aastaid ja aastaid ebaselge.

Hanno Pevkur on oma intervjuudes küllalt lahtise tekstiga kirjeldanud, kuidas juhatuse asemel on otsuseid langetatud kitsas ringis ning isikute poolt, kellel ei pruukinud olla selleks mandaati. Mitte otsesõnu, ent küllalt läbinähtavalt on Pevkur viidanud ka sellele, et avalikkusele ei pruukinud jääda ekslik muljet, kui inimestele tundus, et Taavi Rõivas ei ole de facto erakonna juht ning tegelikud otsustajad on hoopis Michal ja tema lähikond.

Selline erakonna (ja riigi?) juhtimine regendi poolt ei kuulu kindlasti Eesti või Euroopa väärtusruumi. Sellest tulenevalt võiks Reformierakond tõsiselt kaaluda, kas Michali pakutud kiirmale mängimine ikka on kõige mõistlikum lahendus tekkinud kriisile.

Jah, ka Keskerakonnas oli küllalt lühike periood viimase kongressi välja kuulutamise ja toimumise vahel, aga see oli erakorraline kongress, tingitud erakorralistest asjaoludest.

On iseenesest kõnekas, et Reformierakonnas on hakatud pidevat valitsemist pidama sedavõrd loomulikuks seisundiks, et valitsusest välja jäämine on esile kutsunud sellise rapsimise. Võib-olla tuleks siiski aeg maha võtta ja teha läbi normaalne demokraatlik protsess, mis annaks nii Pevkuri kui Michali tiiva esindajatele võrdsed võimalused. Eriti praeguses ärevas julgeolekuolukorras vajab Eesti nii tugevat koalitsiooni kui ka opositsiooni.

Hetkel jääb mulje, et kui üldkogu tõesti jaanuari alguses toimub, pole Pevkuril, Kallasel ja teistel demokraatiameelsetel reformierakondlastel sellele asja, sest toimuv meenutab pigem idanaabrite juures toimuvaid valimisi, kus tulemus on niigi ette teada.