Kaur Kender: nende valimiste põhiküsimus

Kaur Kender Foto: Andres Teiss

Marssides läbi raju tuisu ja külma uhiuutest pisikestest Bombardieri lennukitest nende torude alt, kuhu külge päriselt lennukid peaksid käima, tekkis mus vaikne raev. Vanas rahas maksis lennujaama juurdeehitus vist mitusada miljonit.

Vanas rahas maksid Bombardierid mitusada miljonit. Ma saatsin teabenõude MKMi, et mitu inimest on vangis, kes tegid sellise plaani, et paneme nii kanged torud ja nii pisikesed lennukid, et tuleb jala läbi tuisu minna.

Vastus tuli, et mitte ükski. Isegi minister mitte. Kuna kõik teised on süüdi. Alates välismaistest lennufirmadest kuni isemaiste torumeesteni. Tore. Aga see kõik on ka IRLi valitsemise metafoor.

Kaalusin pikalt, kas ma võtan sõna seoses selle kameeleonlikult värvi vahetava, vett mitte pidava, häiritud valgustussüsteemiga, idiootse disaini ja kujuga samba pärast, mille disainikonkursi, ma kahtlustan, et võitsid samad amatöörid, kes tegid kanged torud, et ma läbi tuisu soojalt maalt pool kilomeetrit lennujaama marssisin. Mingid välismaa torumehed. Ei võta seda pikemalt ette.

Sel vaesel Aaviksool tuleb seda risti niikuinii eluaeg kanda. Sada milli vanas rahas? Sada milli siin, sajad millid seal ja varsti räägime juba päris rahast. Ka uues rahas. Saadaks teabenõude, et mitu inimest on vangis seoses sambaga?

Ja samal ajal kui sa vaatad, mille eest IRL võitleb neil ja eelmistel valimistel, siis mul tuleb hirm peale. Ma mäletan siiani, kindlasti valesti, kuidas Ken-Marti Vaher võitles, et saaks kolm põlve surmanuhtlust, jope konfiskeerimise ja silma väljatorkamise emal ja vanatädil, kui mõnel noorel on kümme grammi marihuaanat. Saidki nii ropud karistused, eluaegsed, et tunne on nagu miskis araabia riigis.

Said oma silmakirjaliku võidu ja mis on tulemus? Vanglad on täis pisipätte, kelle ülalpidamiseks kulub ... ma ei tea ... aga ma pakun sadu miljoneid. Tapmise eest saad kolm, vägistamise eest kaks. Tingimisi. Ma arvan, et see võitlus oli ja on taastatud Eesti Vabariigi kõige alatum populism ja suurim silmakirjalikkus. Aga kes seda öelda julgeb?

Korraks täitsa muust teemast rääkides, lõbustuseks, noh, karmide juttude vahele: USAs ja UKs, mille lehti ma iga päev loen, juhtub regulaarselt nii, et suurimad geivastased ja suurimad narkovastased võitlejad, poliitikud ja pastorid, jäävad varem või hiljem ise kuskil hotellitoas nelja meesprostituudi, tagumikku seotud dildo ja kilo met­amfetamiiniga vahele.

Mitte et ma seda meil usuks. Ei iial. Meil on nii konservatiivne ja aus maa. Ja poliitikas pole silmakirjalikkust. See, mis seal sätendab, on mure. Jah, mure. Laste pärast. Kelleni ka kohe jõuame.

Totaalse tasuta kõrghariduse debatt tundub sama tore nagu India autotöösturi lubadus hakata tootma alla 500-dollarilisi autosid. Kindlasti võib saadud asju autodeks nimetada. Aga need ei vasta mitte ühelegi Euroopa ega USA turvanõudele, rääkimata loodussäästlikkusest.

Aga noh, vaene rahvas, vaene haridus. Kitkume kalkuneid. Aga mis see paarsada milli ikka, eks ju. Samas me kõik teame, et hea haridus, nagu ka hea auto, maksab roppu raha. Ja on suur privileeg. Ning erinevalt autost, mis on kulu, on haridus investeering.

Ja see on ikkagi riigi, erasektori ja inimese enda pingutus, mis selle võib anda. Aga anname parem kõigile 500-dollarilised India omad. Selleks tuleb raha välja küll. Paarsada. Milli.

Ja siis mind, mitmekordset Isamaaliidu valijat, huvitab, kes seda erakonda juhib ja kes selle silmakirjalikkuse eest vastutab. Ma palun võrdluse pärast vabandust, aga Mart Laari näeb harvem kui Fidel Castrot. Rääkimata teistest Isamaliidu tegelastest.

Et mida me siis oleme siin valimistel valimas. Teist korda Res Publicat? Aga seekord ilma Olari Taali ja teiste tarkade meeste mõistuseta.

Et on jäänudki ainult «äraostmatud»? Hirmus tunne tuleb peale, kui nad valimised võidavad. Kas nad suudavad ikka midagi peale kangete torude ja halogeenristide ja surmanuhtluse taaskehtestamise teha? Maksta piletiraha Soome tööleminejatele, nagu arvas isand Palts? Hirm tuleb peale.

Nii et nende valimiste põhiküsimus minu jaoks on, et miks ma ei kolinud Pärnusse, et saaks valida vabatmeest Eerik-Niiles Krossi. Nagu õpetab sõber Rain Lõhmus – vali ainult sõpru või neid inimesi, keda ise tunned või näinud oled. Tallinnas ma valin Keit Pentust.

Ma ei taha mingil juhul, et «äraostmatud» oma munitsipaalvalimistele sobivat programmi kuidagi kehtestaksid. Või kui ma just kuskil Kaarel Tarandit ei kohta. Siis mine tea.

Sest Savisaar on väljas, sotsid on valimislubadustega end lõhki puhunud ja ongi jäänud valik: vabatmehed või reform. Ja valima tuleb seekord kindlasti minna. Sest kuidagi ei ole võimalik aru saada, mis asi see on, kui sa valid IRLi.