Taavi Minnik: katastroof nimega Obama (19)
16. detsember 2016, 19:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Claude Adrien Helvetius on kirjutanud, et igal ajalooperioodil on omad silmapaistvad isiksused ning kui neid pole, siis mõtleb ta nad välja. Üks ilmekas näide on Ameerika president Barack Obama.
Ameerika ajaloo suurimaks läbikukkujaks peetakse president Jimmy Carterit, kuid nüüd on viimasel lootust, et tiitli võtab üle Obama. Tegelikult võinuks kõik minna teisiti, kui 1980. aastal poleks läbi kukkunud erivägede operatsioon ameeriklastest pantvangide vabastamiseks Iraanis. Siis oleks Carter kangelane ning võimalik, et ka Reagani võimuletulek oleks ära jäänud.
Barack Obama poliitika on rajanenud maksimaalselt oma eelkäija George W. Bushi omale vastandumisel. Ka 6. detsembril peetud lahkumiskõnes ei paindunud ta keel tunnistama ühtegi kaheksa aasta vältel tehtud viga. Selles, mis maailmas praegu halvasti, olevat paljus jällegi süüdi tema eelkäija. Kui jälgida Obama avalikke esinemisi, siis laias laastus olid tema meelisteemad tema enda suurus ning eksimatus. Lugege või tema hiljutist kaastundeavaldust Fidel Castro surma puhul, mis koosneb vaid kaasatundja enesekiitusest ja -armastusest.
Obama oli katastroof demokraatide, tema enda ideoloogilise platvormi ja terve maailma seisukohalt. Põhjus, miks Hillary Clintonit ei valitud presidendiks, pole mitte see, et kõik lollid hääletasid in corpore Trumpi poolt (neid jätkus piisaval arvul ka vastaspoolele), vaid Clintoni kampaaniale sai kokkuvõttes saatuslikuks Obama läbikukkumine presidenditoolil. Trumpilegi tõi sarnaselt Obamaga võidu eelkäijale vastandumine. Temalt oodatakse illegaalse migratsiooni tõkestamist ja piiri väljaehitamist (mida alustas Bush noorem), läbikukkunud Obamacare’i tühistamist ning kiiremat majanduskasvu ja töökohtade tagasitoomist Ameerikasse.
Kuna Obama välispoliitika on kaheksa aastat seisnenud Bush nooremale vastandumises ja eelmiste presidentide võidetud positsioonide mahajätmises, on tekkinud tühimikesse tunginud palju ebameeldivat, mistõttu on maailm praegu ebakindlam kui enne teda.
Suurim segadus jääb maha Lähis-Itta. Kui vaadata Iraagi konflikti dünaamikat, siis otsustas ta väed viimse sõdurini välja viia ameeriklaste poolt vaadatuna kõige edukamal perioodil, kui koos kohalike sunni klannidega oli Al-Qaeda juba Iraagist välja tõrjutud. Hiljem asus ta seal toetama šiiitide valitsust, mis sunniitide omakaitsesalgad ja nende liidrid likvideeris.
Süüria konfliktis on Obama juba viis aastat pealt vaadanud, kuidas alaviitide sekti esindajad on hävitanud Iraani, Venemaa ja Hezbollah’ terroristide toel sadade tuhandete kaupa sunniitlikku enamust. Lootusetu olukord, kus keegi sunniite ei kaitse, on viinud džihadistide tugevnemiseni Süürias ja Iraagis ning selleni, et need keskaegsed metslased saavad end esitada sunniitide ainsate kaitsjatena ja leidub hulgaliselt neid, kes seda usuvad.