Jürgen Ligi.

FOTO: Erik Prozes

Jüri Ratase valitsuse esimene vale oli selle loomise põhjendus. Praegu kavandatavad muudatused on vaid muudatuste teesklemine, kirjutab riigikogu liige Jürgen Ligi (Reformierakond).

Postimehe hiljutine kohutav tõlkeviga pealkirjas «Ligi: luuserid kukutasid valitsuse» on osutunud prohvetlikuks. Ma olin nimetanud ainult valimiste kaotajaid, nüüd pean aga lisama, et kolm valitsuserakonda ongi käituma hakanud luuseritena, kaotajatena, kes ei oska ei võita ega valitseda. Ma ei räägi siin sellest, mida on piinlikult täis kogu eeter – haledast personalivalikust ja rahvusvahelisest me-ei-ole-Kremli-meelsed-päevakorrast, ei Ühtsest Venemaast ega kriminaalasjadest, vaid varju jäänust. See kuulub jätkava ministri valdkonda ja on nii põhimõtteline, et pole kaitstud valitsuse kriitikavaba ajaga.

Õhkkond, teadagi, pole enda kuuldavaks tegemiseks olnud soodne, üldine meelsus on rahulolu vaheldusest ja esitatakse igas vormis soove, et opositsioon nüüd vait oleks. Vahet nagu poleks, mida valitsus teeb, sest teised tegid nagunii ka. Üks minister märgistas alustuseks igasugu kriitika juba ette kui peagi saabuva laimukampaania, teine pole ikka veel kaugemale jõudnud vastusest «Saage üle!», kui temalt riigikogus midagi konkreetselt küsida.

Ja et pikki aastaid on opositsiooni poolt tulnud nii palju usukannataja ja teerullialuse kurtmist, on ka vaatlejad piisavalt kurdiks tehtud, et nad tõmbaksid üsna vildakaid paralleele minevikuga.

Ei tahaks kellelegi pettumust valmistada, aga mu rääkimise põhjus pole võimu kaotamise kibedus, vastupidi, mu tuju on olnud pigem hea, sest tunnen teadmiste ja moraali võimu. Kinnitan selle pinnalt ühe endast lugupeetuma hindaja sõnu, et Eesti poliitika on paari nädalaga sattunud uude madalseisu. Seda ei saa nii jätta.

Valitsuse esimene seadusandlik algatus oli pretsedenditu kobareelnõu. Vastab muidugi tõele, et nähtus ise pole uus, sel on pisut suisa traditsioonegi, aga need on praegusest väga erinevad ja räägivad sellele uuele ja omaette kvaliteedile vastu. Ühe eelmise valitsuse esitatud kitsa tulu- ja sotsiaalmaksumuudatuse külge seoti praegu tolle lõppmenetluses üleöö priske kobar tulumaksu-, sotsiaalmaksu-, käibemaksu-, riigilõivu-, maksukorralduse, mitme aktsiisi, peretoetuste, tööturuteenuste seaduse muudatusi. Seda pole kunagi enne tehtud. Juttugi pole tavaks saanud väljatöötamiskavatsusest, aga täiesti puudu on ka ekspertiis, kooskõlastusringid, mõjuhinnangud.

Rahanduskomisjon sai neid näha ainult nädalavahetusel, mis pole märkamiseks teadagi tõhusaim aeg, aga saalihääletusele saadeti need siiski veel enne seal läbi vaatamist. Nende ükshaaval hääletamist saadikutel ei võimaldata, kuigi sisu on väga erinev. Rahandusminister peaks tava kohaselt riigikogule selgitusi andma, ent tal jätkus niipalju oidu, et mitte kohale tulla.

Mõnigi riigiõiguse äss on kritiseerinud kobareelnõusid kurjemalt, mina ei kahetse hetkekski halvustada neid kobaraid, millel on erakorralised põhjused. Näiteks suur kriis, mil kiire otsustamine oli vajalik riigi rahanduse ja majandusstabiilsuse päästmiseks, tingis ühe sellise.

Samuti esitas valimiste tulemusena ametisse asunud valitsus opositsiooni venitamistaktika tõttu kobara, mille jõustamist vajas poole aasta pärast, et tõhusalt tööle hakata. Aga ka neil juhtudel oli tegu siiski eraldi algatusega, mis läbis analüüsi ja kooskõlastusringi, isegi siis kaasati huvigruppe, jõustamiseks peeti kinni mõistlikust tähtajast.

Seosetuid ja ilma hädavajaduseta seadusekobaraid välditakse juba pikka aega ja selleks kehtestati aastatel 2011 ja 2012 ka seadusloome head tavad nii valitsuse kui riigikogu jaoks. Seega on paralleelide tõmbamised eksitavad ja praegust praktikat asjatult õigustavad.

Muide, ilma et oleks otsustatud, kas kasutada venitamistaktikat nii kultuuritu asjaajamise peale, on vaatlejad juba püüdnud võtta meilt sedagi sõnaõigust vägivaldsete paralleelidega kriitikale, mida oleme väljendanud ise rutiinse ja põhimõttelageda venitamise peale varem.

Vorm arusaadavalt huvitab pigem friike, ka presidenti ja õiguskantslerit, loodan, aga tal on tähendus, sest ta varjab sisu. Automaks näiteks oli peidus lõivu all.

Rahandusministri erakond IRL oli kirjutanud oma valimisprogrammi, et automaksu ei kehtesta, ja seepärast oli vaja leida asjale teine nimi. Igatahes on selle uue asja eesmärgina nimetatud süsihappegaasi vähendamist. Ent auto ja kütuse asemel maksustatakse registrisse kandmise protseduuri – otsekui CO2 emitenti. Iga omanikuvahetus hakkaks maksma sadu eurosid. Vaese mehe auto- või automüügiunistus kipub sellega purunema. Korduvad kontseptsiooni muutmised ja uudis, et asjaga võetakse aega maha, ainult kinnitavad vormi sisulisust ja rabelemise probleemi.

2015. aastal sätestati reegel, et maksutõusudest tuleb ette teatada vähemalt kuus kuud. Sotsiaalmaksu puhul seda kohe eiratakse. Ka see tõus ise on ebareeglipärane, sest kunagi varem pole Eestis tõstetud tööjõumaksude määrasid, neid on vastavalt ekspertide üksmeelsele soovitusele ikka alandatud. Selle mulluse maksuvähenduse mõju majandusele on pisendatud, ent selle tühistamine on nüüd siiski 80 miljonit lisaeurot majandusest uuesti ära riigile.

Seni on alati järgitud tõde, et tõhusat sotsiaalpoliitikat ei saa ajada maksuvabastuste  kaudu – need omandab alati pigem suurem maksumaksja ehk jõukam. Vaesem veerand või kolmandik inimestest ei võida midagi ka uuest maksuvaba miinimumi süsteemist, mida on põhjendatud just vaesemate toetamisega, kvalifitseeritum aga kaotab. Ka on see tõsine peavalu meie palju kiitust teeninud süsteemi lihtsuse seisukohalt – nii maksuameti, raamatupidajate kui kodaniku jaoks, kes peaks oma maksukohustusest täpselt aru saama. Olime just ehitamas deklaratsioonideta ja automaatse maksuarvestusega keskkonda, nüüd läheb see lihtsalt poliitika nahka.

Maksuvaba miinimumi on siiani võetud kui puutumatut tulu, mis jäetakse kodanikule vabaks kasutamiseks ilma riigi koormiseta. Seda on alati suurendatud ega ole ära võetud isegi kriisi ajal. Edaspidi aga hakatakse seda alates keskmisest palgast vähendama kuni nullini enne pooltteist keskmist. Seni teadsime, et madalate palkade tõusu võti on kvalifitseeritud töökohtade soodustamine, vaieldes isegi maksukoormusele lae kehtestamise üle, nüüd hakatakse haridust, kvalifikatsiooni ja tootlikkust maksustama lihtsast tööst kõrgema määraga.

Jagatava raha peab valitsus enne muidugi ära võtma. Sotsiaalselt valusamaid võtmisi on abikaasade ühise maksuvaba miinimumi keeld. Maksunduse seisukohalt sõlmitakse abielud edaspidi ümber partei ja valitsusega. Uskumatult julm otsus ühe maksumonstrumist valimislubaduse kinni maksmiseks, aga rahandusminister kommenteeris seda kui pereväärtuste kaitsmist – mine võta kinni, mida ta jälle öelda tahtis.

Kui üks vanem ei tööta, ei saa tema eest tulumaksu enam tagasi, kui teine teenib üle 1700 euro, ei saa kummagi eest. Ainult osaliselt saab soodustuse kätte 120 000 väikesepalgalist ja kaotab ligi 120 000 ühisdeklareerijat.

Kindlasti ei ole gaasiaktsiis saatanast, pigem on gaasiküttel just tänapäeva põrgukatlad. Aga kui sooviti seda tõsta, pidanuks ka siin alustama mõjuanalüüsist ja sõltuvalt selle tulemustest pikast etteteatamisest. Saatanast võib olla ka alkohol, sõltub joojast, aga siingi on valitsus võlts. Kange alkohol, mida ta soosib, on riskantsem, just seda juuakse Eestis liiga palju ja äkiline lahja kallale minek – arvestamata isegi piirikaubandusega – on liiga loogiline viinaäri huvi seisukohast.

Eks selle valitsuse vale alanud ju juba tema põhjendustega. Sellist valitsuspartneri petmist ei ole toimunud ühegi valitsuse vahetumise puhul, räägitud seisak valitses ainult mõne mehe poliitilises positsioonis või hariduses. Majandusel ei lähe küll hästi tõesti, aga need probleemid ei lähtunud valitsuste osast ärikeskkonnas. Praegu läbisurutavad maksumuudatused on ainult muutuste teesklemiseks, on nagu tagumiku ravi suu ja hammaste ravi tagumiku kaudu, kus kahju tulust suurem.

Majanduse kasvupotentsiaali ei saa tõsta tootlikkuse kõrgema maksustamise ega sisetarbimise lühiajalise õhutamisega, tolle kasv on ainus, mis on meil piisav. Vaeseid aga ei saa aidata, vabastades neid maksust, mida nad ei maksa.