Jaak Aaviksoo

FOTO: Mihkel Maripuu

PISA testi tulemused panevad Eesti soodsasse valgusse, ent mida need meie kohta tegelikult ütlevad ja mida hakata peale testi järeldustega, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo.

Äsja jõudsid meieni kuuenda üleilmse õpilasuuringu PISA tulemused – Eesti on jätkuvalt maailma tipus. Oma olemuselt hea ja eneseusku sisendav sõnum (Postimees: suurepärane Eesti) on samas kujunenud laiema ühiskondliku (haridus)debati üheks osaks ning kuna uuringu tulemused näivad paljusid valitsevaid hoiakuid mitte toetavat, siis on paljud avalikud seisukohavõtud selle uuringu asjakohasuse ja usaldusväärsuse kahtluse alla seadnud. Tõsi on ka vastupidine – paljude haridusseisukohtade õigsuse kohta ei saa PISA tulemustest kaugeltki kõike seda järeldada, mida huvigruppide esindajad soovivad.

Seepärast siis alljärgnevad mõtted, mis püüavad seda uuringut veidi laiemasse konteksti asetada.

Mida näitab PISA test?

Esmalt sellest, mida uuriti. Uuringus paluti enam kui poolel miljonil 15-aastasel kooliõpilasel 72 riigist lahendada loodusteadusi, matemaatikat ja lugemisoskust puudutavaid ülesandeid ning vastuste põhjal anti hinnang nende... millele?

Oskusele neid ülesandeid lahendada! Mitte haridusele (haritusele?) ega koolile või koolisüsteemile. Need on palju keerukamad asjad ega allu lihtsate küsimistega mõõtmisele. Oluline on siiski teada, et küsimused olid selgelt suunatud mõistmise ja praktiliste mõtlemisoskuste kontrollile ning paljaste faktiteadmiste ja tuupimisega pole sel midagi pistmist. Lihtsustatult võiks öelda, et mõõdeti laste tarkust.

Tarkus aga ei sünni üksnes ega isegi mitte eelkõige koolis. Sellesse annavad oma panuse «head geenid», aga ka varajase lapseea keskkond ja vanemlik hoolitsus, lasteaed ja sõbrad-koolikaaslased. Oluline on kodus, koolis ja «õues» valitsev hoiak tarkuse suhtes – kool ja õpetajad «ehitavad sellele vundamendile ja sellest materjalist».

Oluline on teada, et PISA (ja teiste riikideüleste haridusuuringute) tulemused on väga heas korrelatsioonis eri riikide inimeste üldise intelligentsusega nii nagu seda mõõdavad nn IQ-testid. Eelnev ei tähenda, et kooli panus pole oluline või et seda ei tuleks püüda ühiselt tõsta – vastupidi – aga koolile ei saa anda ei kogu au ega veeretada kogu vastutust. Laste tarkus on meie kõigi asi. Ja teene.

Vene- ja eestikeelse kooli lõhe

Lisaks ülesannete vastustele pandi PISA testis õpilaste kohta kirja nende kooli, aga ka perekondlikku tausta ja muid näitajaid puudutavad andmed, mis võimaldas statistiliste meetoditega uurida seoseid eri näitajate vahel. Nende tulemuste tõlgendamisel varitsevad kõige suuremad karid, sest paljudel on raske mõista, et statistiline seos (korrelatsioon) näitajate vahel ei tähenda põhjuslikku seost. Ei ole nii, et linnakoolide suurem tarkus maakoolidega võrreldes teeks linnast maakooli suunduva lapse rumalamaks või vastupidi.

Küll aga on tark uurida, mis võiks korrelatsioonide põhjuseks olla ja selle teadmisega saab kindlasti ebasoovitavaid lõhesid (maa- ja linnakoolide, eesti- ja venekeelsete koolide, poiste ja tüdrukute, rikkamate ja vaesemate perede vahel) vähendada.

Vahest kõige olulisem PISA-teadmine Eesti kohta ongi selles, et läbi nelja uuringu on jälgitav niisuguste lõhede vähenemine ja võin kinnitada, et see on olnud meie hariduspoliitika teadlikult suunatud areng (osalt ka PISA uuringutest tehtud järelduste pinnalt). Siit ka üks tungiv soovitus praegustele hariduspoliitikutele – lähendage jätkuvalt eesti- ja venekeelset kooli.

Ei ole suuremat karuteenet venekeelsete koolide lastele, kui lasta neil haridusvälistel poliitilistel põhjustel langeda tagasi oma mugavustsooni, kus kümne aasta eest oli vene põhikooli mahajäämus eesti põhikoolist pea üks õppeaasta (ehkki tuntavalt väiksem kui Venemaa mahajäämus), mis nüüdseks on oluliselt kahanenud.

Test mõõdab piiritletud näitajaid

Ja nüüd ideoloogilistest rünnakutest PISA uuringu vastu, mille kõige drastilisemaks näiteks on ettepanek loobuda selles uuringus osalemast, sest see ei mõõda õigeid asju nagu koolirõõm ja teadmiste omandamisega kaasneb stress. Muidugi, nagu juba osundatud, ei saa üksnes PISA testist teha üldistavaid järeldusi koolide või haridussüsteemi korralduse kohta. PISA mõõdab üsna selgelt piiritletud näitajaid ja hariduse üldiseks edendamiseks on vajalikum oluliselt terviklikum vaade, sh ja eelkõige kokkulepe hariduseesmärkides ja väärtustes.

Ometi on teadmistepõhises ühiskonnas kuidagi kohatu keelduda objektiivsetest ja võrreldavatest uuringutest või pisendada nende tulemusi, sest viimased ei rahulda teatud huvigruppe. Ükskõik, kuidas me haridust ka ei piiritleks, ilma teadmisteta, sh ka faktiteadmisteta, ei ole haridus mõeldav. Haridus pole sisuline ka ilma oskuseta neid teadmisi rakendada, ent just seda PISA uuring püüabki kindlaks teha.

Tõsi, tänapäevane ühiskond, sh tööturg nõuab lisaks teadmistetarkusele ka nn isiksuslikke kompetentse, nagu suhtlemis- ja koostööoskus ja palju muud, ent ilmselt ei saa need kuidagi kompenseerida puudujääke põhikoolis omandatavates baasteadmistes. Paljude riikide liberaliseeritud hariduskäsitlus, mis viis rõhuasetuse pingutust nõudvalt õppimiselt pingevabale eneseteostusele, on jõudnud ringiga tagasi tõdemuseni, et jõukohane pingutus on hariduslike eesmärkide saavutamisel vältimatu ka siis, kui õpiväljundeid mõistetakse laiemalt kui kitsalt erialased teadmised. Seepärast tuleb tõsise skepsisega suhtuda üleskutsetesse muuta kool asjaosaliste õnnetunde maksimeerimise kohaks.

Lõpetuseks veel mõned PISA uuringu järeldused, mis väärivad järelemõtlemist.  Õpilaste tarkusel ei ole otsest seost (teatud miinimumtasemest alates) koolide rahastamisega, õpetajate palkadega, klassi suurusega ega õppevahendite olemasoluga koolis. Küll aga on selge seos klassiruumis toimuva kvaliteediga – sellega, et koolis tõesti õpitakse. Keeruline asi see hariduse asi! Üheks kõige vastuolulisemaks tulemuseks on aga tõdemus: «uurimisõppe, kognitiivsete aktiveerimisstrateegiate kasutamise ja kujundava hindamise tõhusamal rakendamisel Eesti õpilaste keskmine loodusteaduslik sooritus mitte ei paranenud, vaid halvenes». Ehk siis kõik moodne pole tingimata tulemuslikum!

Võtkem Eesti PISA tulemust kui komplimenti – mitte tõe kuulutusena, vaid enesetunnet tõstva repliigina. Seda vajavad eriti need, kel haridusele mõeldes kipub enesehaletsus peale tulema.