Ahto Lobjakas: faktikontrolli ajastu

Ahto Lobjakas Foto: Eero Vabamägi

«Tõejärgse ajastu» taganutjad kurdavad taga seda, mida pole kunagi olnud. Samamoodi maalivad nad visioone tumedast tulevikust, mida kunagi ei tule. 2016 oli lääne ühiskonna mullistuste aasta. Aga juba on näha see, mis viib edasi: faktid on kontrollitavad ja väärtused teada. Libauudised ja vihakõne nõuavad vaid, et neile vastataks kriitikameele ja moraalse julgusega. 

Kui sotsiaalmeedia on olnud halva võimendaja, siis on seal ka lahendused. Facebook, Microsoft, Twitter ja Google kohustusid kevadel reageerima vihakõnele 24 tunni jooksul. Täna ähvardab Euroopa Komisjon sanktsioonidega, kuna aega kulub liiga palju. Saksamaal, kus kõrvaldatakse kiirelt ELis rekordiline 50 protsenti vihakõnest, kaalutakse valimiste eel lisameetmeid libauudiste blokeerimiseks. See võib näida rünnakuna sõnavabaduse vastu – kuni loeme, et kardetakse Venemaa desinformatsiooni. 

Võitlus valega peaks olema kõigi mõistlike jõudude kohus. Reedesel Inimõiguste Instituudi konverentsil sai sõnavabaduse paneeli lõpul sõna Rootsi endine õiguskantsler Elisabet Fura. Fura ütles, et Rootsis mõtleb mitu raamatukogu Pipi Pikksuka raamatute eemaldamisele, kuna tema isa oli neegrikuningas. «Samal põhjusel on need raamatukogud loobunud Tintini Aafrika seikluste raamatutest.»

Paneeli juhatanud õiguskantsler Ülle Madise ütles viisakalt, et Fura sõnad on väärtuslik kokkuvõte paneelist. Kümned lugupeetud eesti inimesed Fura ümber noogutasid emotsionaalselt: me ei taha elada nagu Rootsis, poliitkorrektsus on üle piiri läinud.

Ometi on faktid teised: Rootsis tõusis 2012 laiapõhjaline debatt ühe Stockholmi raamatukogu otsuse järel tõsta koomiks «Tintin Kongos» lasteosakonnast täiskasvanute omasse. Otsus tühistati. Hiljem on mõni raamatukogu seda siiski teinud. Pipi Pikksuka 70. sünnipäeva tähistati 2015. aastal suurejooneliselt, raamatukogudes on ta olemas. Uusväljaannetes pehmendatakse küll kohti, mis jätavad vahepeal palju lähedasemaks saanud teiste kultuuride esindajatest karikatuurse mulje.  

Madise kiituseks tuleb öelda, et väga keerulises paneelis astus ta jutu edenedes üha rõhutatumalt välja põhiseaduse – ja Euroopa – alusväärtuste eest. Kuid avalik ootus saalis kehtestas oma poliitkorrektsuse. Tõde on alati inimese perspektiiv millelegi. Sotsiaalteadustes ei ole seetõttu fakte nagu loodusteadustes.

Ometi rääkis Teaduste Akadeemia president, matemaatik Tarmo Soomere samas paneelis teadlaste «moraalsest imperatiivist» esitada poliitiliselt ebakorrektseid fakte. Silmas pidas ta negatiivset statistikat moslemite kohta, millest rääkis Thilo Sarrazin. Aga islam pole geoloogiline moodustis. Statistika inimkäitumise kohta on hoopis midagi muud kui statistika arutu looduse kohta. Iga suure usu sõnumi üle on teoloogid vaielnud aastatuhandeid. Nii judaismis, kristluses kui ka islamis on debati poolusteks vabadus ja traditsioon. Iga usk erineb praktikas nii kogukonniti kui inimeseti.

Kui majandusteadlane Sarrazin teeb statistikat «moslemite» kohta, mõõdab ta oma eelarvamust. Talle ei tuleks pähegi kirjeldada Donald Trumpi moslemina, kuigi Trumpi naistele suunatud «rabage neid p***ist» teinuks ta omameheks Kölni kurikuulsal uusaastaööl – mis nüüd määratleb suhtumist moslemitesse.

Seal, kus poliitikutel jääb vajaka, näitavad teed sotsiaalmeediafirmad. Omal moel esindavad nende «kogukonnastandardid» samu väärtusi, millele rajaneb lääne tsivilisatsioon. Nii on Twitter lubanud sulgeda Trumpi konto, kui too peaks kasutama vihakõnet. Facebook blokeerib «alternatiivse parempoolsuse» kallutatud uudiste levitamist. Populismi ei võimesta mitte «poliitiline korrektsus» – ehk viisakas väärtuste hoidmine – vaid faktikontrolli laiskus ja süütekõne talumine.