Andrei Kuzitškin

FOTO: Erik Prozes

Kui lendad lennukis ja vaatad ülalt meie helesinist maakera, näed all rohelisi metsavööte, hõbedasi jõeniite, tinajaid järvesilmu, tillukesi majakesi ja süsimusti teeviire. Need, mida näha pole, on riigipiirid, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Pilvede alt ei pane tähelegi, kus lõpeb Eesti territoorium ja kust algab lätlaste maa. Silmaga ei erista kuidagi Saksa põlde Poola põldudest. NATO liikmesriike ja Venemaad lahutavat rajajoont näha ei ole.

Seal, taevas, tundub mõnigi kord, et riigipiirid on olemas ainult kaardil. Paraku, kui laskud taevast maa peale ja läbid passikontrolli, mõistad, et inimkond on sõjakirvega juba ammusest ajast peale tagunud ühtse maailma rahvusriikide kildudeks. Riigipiir on ühelt poolt riikliku julgeoleku tagatis, teiselt poolt aga inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumise tõke.

Au ja kuulsus on nende Euroopa poliitikute päralt, kes juba aastaid üritavad ühendada rahvaid ühtsesse Euroopa Liitu. Häbi langegu aga neile avaliku elu tegelastele, kes taas püstitavad oma maa piiridele müüre, peljates massilise rände probleeme. Need inimesed unustavad, et vahel on müüri püstitada palju kergem, kui seda hiljem maha lammutada.

Saksa rahvast lahutanud Berliini müür pandi 1961. aasta augustis püsti mõne päevaga, aga püsis see ligemale nelikümmend aastat. Veel hullem on aga see, kui inimesi eraldavad müürid kerkivad ühe riigi sees ja lahutavad sealse ühiskonna.

Müür eestlaste ja venelaste vahel

9. detsembril peeti Tallinnas Inimõiguste Instituudi aastakonverents. Mulle meeldis sealsel arutelul väga õiguskantsler Ülle Madise esinemine, kes defineeris poliitkorrektsuse ühe vale liigina ja katsena piirata arvamusvabadust. Täna tahaksingi järgida Ülle Madise nõuannet ja olla mittepoliitkorrektne. Tuleb välja öelda tõde: Eesti venelaste ja eestlaste vahel seisab müür. See on lihtsalt fakt. Keerulisem on aru saada, miks see müür seal seisab ja kuidas seda lammutada. Ma vähemalt proovin leida sellele suurele küsimusele mõistuspäraseid vastuseid.

Selleks, et kellegagi liituda, tuleb kõigepealt selgitada, mis meid lahutab. Mõistagi leiab Eesti ja NSV Liidu/Venemaa suhete ajaloos rohkelt kibedaid ja raskeid tundeid ja lehekülgi. Aga ajalooline pärand jääb viimaks ikkagi kõigest ajaloolaste osaks. Samal ajal rahvuslik vaim on igavene kategooria. Ja eestlaste ja venelaste vahel valitsebki tohutu erinevus seisukohtades ja väärtussüsteemis. See puudutab suhtumist töösse, rikkusse, võimu, üksteisesse ja ellu.

Nende erisuste juured peituvad rahvuse suuruses: venelased kuuluvad suurde rahvusse ja võivad lubada endale pillamist, eestlased on aga väike rahvas ja peavad kõiges kokku hoidma.

Toon välja mõned üldistatud tähelepanekud rahvuslike eripärade kohta. Tegemist pole laiapõhjaliste antropoloogiliste uuringuga, vaid minu arvamusega.

Eestlaste ja venelaste suhtumine töösse

Eestlased peavad kalliks iga eesti keele sõna, iga senti, iga metsatükki, iga liigutust, iga emotsiooni. Venelased lubavad rahumeeli oma keelde kuhjaga välismaiseid sõnu, pilluvad raha, kord annavad Krimmi ära, siis võtavad jälle tagasi, valavad naftaga üle miljonid hektarid tundrat ja metsa, löövad käega ja annavad lihtsalt vastu vahtimist.

Eestlased peavad oma heaolu aluseks igapäevast ühetaolist tööd. Eestlane hommikul ähib, ohib, joob tassi kohvi, sööb müslit ja tatsab tööle, kus töötab kaua ja igavalt. Venelane hommikul vaikib, kolistab panniga, neelab alla juustuvõileiva, viineri, vorstitüki, praemuna, joob tassi kohvi, loputab selle alla teega ja sõnadega «Issand, millal küll see lõpeb?» tormab tööle, kus rabab nagu hull.

Selline suhtumine töösse on venelastel kujunenud sajanditega ja on paljuski seotud hooajaliste tööde tsükliga: kevadest sügiseni tuleb muudkui künda ja külvata ööd ja päevad läbi, siis võib aga terve talve lebada ahju peal ja nosida leiba. Seepärast elavad venelased töötuhinas. Eestlase meelest on lööktöö täielik korratus ja töökorralduse rikkumine. Venelase meelest on lööktöö hinge loomupärane olek. Tuleb peremees ja ütleb: «Mehed, sõnnik on vaja kiiresti laiali laotada!» Selge see, et talvega on seda tublisti kogunenud. Mehed haaravadki hargid ja labidad, rebivad naba paigast, viskavad sitta päevade kaupa. Siis aga, kui töö tehtud, puhkavad, panevad pidu, kulistavad õlut. Ja nii järgmise hoogtööni.

Töösangarlus on vene majanduselu paradigma. Igavad eestlased aga veavad sõnnikut hoovi pealt minema iga päev, sest neil pole võimalust töiseid kangelastegusid teha. Nõukogude luuletajal Aleksei Nedogonovil olid sellised read: «Ühest metallitükist valatakse medal lahingu, medal töö eest!» Vene mentaliteedis on töö võrdsustatud lahinguga ja see panebki paika venelaste sakraalse suhtumise töösse.

Lisaks on töö eestlastele kõigest elukorraldus. Venelastele on töö aga pidustuse eelmäng. Ma olen kaua püüdnud selgitada tuttavatele eestlastele ja teistelegi välismaalastele, mida tähendab väljend «Peo ootamine on tähtsam kui pidu ise». Aga ma olen sellega alati jänni jäänud. Kuidas sa ikka seletad oma heaolus panetunud välismaalasele, kes lõunatab iga nädal restoranis, et pidu on kiire finaal. Peamine on aga just pikk ettevalmistus laua taha istumiseks, kui ema keedab borši, kogu pere valmistab suure söögilaua taga pelmeene, vanaema rullib pirukate jaoks tainast, nõud kolisevad, noad tärisevad, uksele koputavad aina uued külalised… Siis aga istuvad kõik laua taha ja söövad kõik ära – see pole enam üldse nii huvitav.

Seepärast eestlased töötavad, et elada. Venelased aga elavad, et töötada ja siis, töö lõppedes, pidutseda.

Loomulikult suhtuvad eestlased ja venelased täiesti erinevalt ka töö tulemusse ehk rikkusse. Eestlased kadestavad võõrast rikkust, enda oma aga varjavad. Venelased kiitlevad oma rikkusega, võõrast rikkust aga vihkavad.

Tõsi, lihtrahvas on suhtumises rikastesse alati olnud solidaarne: nii vene kui eesti folklooris on rikkurid ikka ja alati rumalad, ahned ja õelad. Lisaks on venelastel küllaga vanasõnu ja ütlemisi, mis mõistavad hukka rikkad, rikkuse ja rikkuse tagaajamise.

Vene õigeusu peamine kõlbeline väärtus on kasinus. Muidugi, tänapäeva eluviis on avaldanud suhtumisele rikkusse oma mõju: nii eurooplased kui ka venelased peidavad nüüd raha offshore-firmades. Aga see on juba solidaarsus oligarhide tasandil, kel üldjuhul ju rahvust ei olegi. Igal juhul olen ma korduvalt täheldanud, kuidas Eesti sugugi mitte väga rikkad venelased ostavad laenuga kalleid autosid, jõukad eestlased aga hangivad endale kasutatud autod, mille kütusekulu oleks võimalikult väike. Ehkki jah, alles äsja omandas ärimees Oleg Gross seitsmekohalise kopteri Eurocopter EC 130. Küllap tulenes see suhtlemisest vene äripartneritega ja nende halvast mõjust.

Suhtumine võimu

Väga erinev on venelastel ja eestlastel suhtumine võimu. Loomulikult ei ole eestlastel oma kuningat ega keisrit kunagi olnud ning suhtumine võõramaistesse valitsejatesse on alati olnud vaoshoitud ja skeptiline: käsud on täidetud, aga võimu ees koogutama ei hakata. Lisaks on perioodiliselt korraldatud ülestõuse, näiteks Jüriöö ülestõus.

Venelased on loomulikult pidevalt tsaaride vastu mässanud. Aga need olid nende enda tsaarid. Seepärast on võimu sakraalsus Venemaal sügavale juurdunud. Pole isegi vahet, kes on troonil – vürst, tsaar, keiser, peasekretär või president –, võimu lihtsalt peab austama ja jumaldama.

Riigipea kohta kasutatavasse väljendisse «isake tsaar» on kätketud terve vene rahva kultuurikood. Rahvas näeb juhis kogu rahvuse isa ja võrdsustab selle oma isa kui kaitsja ja eestkostjaga. Seepärast on ka Vladimir Putin valdavale osale venelastest (86 protsendile?) lihtsalt Peeter I, Katariina Suure, Nikolai II, Vladimir Lenini ja seltsimees Stalini järjekordne reinkarnatsioon, kes koondab endas kõik mainitud ja teisedki.

Tänapäeva eestlased suhtuvad võimu umbusuga ja on loobunud isegi presidendi üldrahvalikust valimisest nähtavasti pelguse tõttu, et nii võiks üks inimene usurpeerida võimu. Selles peitub Eesti demokraatia pant, mille aluseks on ülepaisutatud kohaliku omavalitsuse roll ning riigi pädevuse võrdne jagunemine vastavalt territoriaalsele printsiibile. Minu silmis on see mudel äärmiselt huvitav, sest see meenutab paljuski keskaegse Novgorodi või Pihkva vabariigi võimukorraldust, kus vürste valis rahvakogu veetše. Paraku suudab see mudel tõhusalt toimida ainult stabiilses maailmas.

Seepärast tundub mulle, et Eestis puuduvad ühiskonna mobiliseerimise mehhanismid sõjalise või muu kriisi tingimustes, sest Eesti poliitikud isegi ei paku välja mehhanisme, kuidas adekvaatselt reageerida kaasaja väljakutsetele.

Minu arvamus leidis ootamatult kinnitust Põhja-Tallinna linnaosavanema Raimond Kaljulaiu hiljutises avalduses, milles ta süüdistas Reformierakonda infosõja pidamises Keskerakonna ja Jüri Ratase valitsuse vastu. Ma lugesin seda mõnevõrra hüsteerilist sõnavõttu ja mõtlesin: «Ah, mu poiss, sa ei teagi, mis asi on õige infosõda! Vaat kui oleksid Venemaa poliitik, kes on langenud Kremli ebasoosingusse, siis alles saaksid teada, millised on õiged sõjavõtted, nii et sul põleb maa jalge all nii ülekantud kui ka päris otseses tähenduses!»

Eesti poliitika tegutseb liigagi mugavates oludes ega ole vastupanuks valmis. Meie aga, venelased, võitleme kogu elu vaenlaste ja üksteisega ning oleme sajandite jooksul karastunud lahingutes ohtude ja väljakutsetega. Seepärast võidab Venemaa propaganda ikka ja jälle sõjas Euroopa poliitkorrektsusega ning Eesti ajakirjandus ei ole võimeline vastu seisma Venemaa telekanalitele.

Suhtlemine

Suhtlemine on samuti väärtus, mille poolest venelased ja eestlased erinevad. Varem arvasin, et eestlastel on omamoodi karune hing, mistõttu nad on kinnised, ei kipu kuidagi tundeid väljendama, ei ole esmapilgul väga sõbralikud. Nüüd aga mõistan, et sel moel kaitsevad eestlased oma organismi hinge ülevoolamise ja närve ülepinge eest.

Meie, venelased, aga ei karda sugugi ereda leegiga põleda: kisendame täiest kõrist, rõõmustame tormiliselt, klatime maruliselt suhteid. Vene hing on alasti, närvid isoleerimata. Me reageerime väga kiiresti ja teravalt kõigele, mis toimub meie ümber ja meie sees. Eestlast on aga raske viia välja hingelise tasakaalu seisundist. See-eest me läheme kiiresti tülli ja kiiresti lepime ära. Ent proovi vaid eestlast solvata! See jääb talle erksalt mällu elu lõpuni.

Elust endast

Eestlasi on siin maamunal kõigest pisut üle miljoni, venelasi peaaegu 130 miljonit. Eestlased hindavad kõrgelt iga kodanikku ja mõtlevad hullumiseni küsimuse peale, kuidas elanikkonda suurendada. Venelased ei ole harjunud oma elu hindama. Võib-olla alusega, võib-olla aluseta omistatakse ühele vene väejuhile sõnad: suurtükke tuleb hoida, aga sõdureid, neid sünnitavad eided juurde.

Eestlased elavad vaikselt, mõõdukalt, loovad tulevikuplaane, on veendunud, et möödunud päev on kõigest üks kivi suure ja pika elu vundamendis. Meie, venelased, elame kärarikkalt, kiirelt, tänases päevas, lakkamatu lootusega, et homme algab elu puhtalt lehelt ja tänane päev on just see viimane. Eestlased tahavad elada ega ole valmis surema, venelased tahavad samuti elada, aga on alati valmis surema.

Loomulikult on meie elu peenike niit, mis on tõmmatud üle ajakuristiku. Saatusetuul paneb selle niidi võnkuma, tuues kuuldavale olemise helisid. Iga hetk võib liiga tugev vihkamise või kurjuse puhang, kuul või mürsukild selle niidi lõhki kiskuda, nii et kellegi elulaul katkeb jäädavalt. Küllap ongi inimelu see väärtus, mis võib ühendada eestlasi ja venelasi ja kõiki teisigi rahvaid. Kui me õpime hindama enda ja teiste elu, siis kõlab meie ühine elulaul võimsalt ja tugevalt.

Me ei ole paljus üksteisele sarnased, me oleme erinevad, aga taevas ja planeet on meil ühised. See tähendab, et meil tuleb õppida elama üheskoos mitmevärvilise inimkonna kirevas maailmas. Võib-olla olen ma selle mõtlemisviisiga vana ja naiivne idealist, aga ma ikkagi usun sellesse…

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.