Edward Lucas: miks rikub Venemaa reegleid?

Edward Lucas. Foto: Jussi Nukari/Lehtikuva

Muu maailma reeglid Venemaa suhtes ei kehti, aga Venemaa rakendab oma reegleid soovitud viisil kus ja millal iganes, kirjutab briti ajakirjanik Edward Lucas BNSi kolumnis.

Maailma Antidopinguagentuuri (WADA) eelmisel nädalal avaldatud raport ei peaks seega kedagi üllatama. Venemaa on alates 1991. aastast olnud Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) raha puudutava tohutu pettuse keskmes, muutunud maksejõuetuks suutmatuse tõttu oma võlga teenindada, pannud toime sõjakuritegusid Tšetšeenias ja Süürias, kuulutanud rahvusvahelise õiguse inimõigusi puudutavad osad endale mittekehtivaks, korraldanud küberrünnaku Eesti vastu, provotseerinud sõja Gruusias, annekteerinud Krimmi ja jultunult valetanud Malaisia reisilennuki allatulistamise kohta Ukraina kohal 2014. aastal.

Miks Venemaa on selline, nagu ta on?

Miks on see nii? Üldistuste tegemine rahvusliku iseloomu kohta on riskantne, eriti poliitilise korrektsuse ajastul. Samas on Venemaa uurijad selle probleemi üle kaua pead murdnud. Üks silmapaistvamaid nende seas on USA välisministeeriumi endine ametnik Raymond F. Smith, külma sõja aegse klassiku «Negotiating with the Soviets» autor.

Smith selgitas, kuidas marksismi-leninismi dogmade juurutamine tsaariaegse feodaalse mõtteviisi peale lõi teistsugused mõttemallid. Esiteks, Nõukogude Liidu esindajad ei uskunud «võit-võit» läbirääkimistesse (kuna nad on harva midagi sellist kogenud). Teiseks, valed (враньё) on ühiskondliku ja ärielu tähtis osa. Kolmandana ja ehk tähtsaimana on reeglid vaid vahendid rivaalide ja vastaste piiramiseks ja alistamiseks.

See tähendab luba rikkuda sõltuvalt olukorrast kas avalikult või varjatult oma suva järgi teiste inimeste reegleid. Moraal ei puutu asjasse. Vastupidisel juhul tuleb ise reegleid kehtestades kujundada need endale soodsaks ja neid karmilt jõustada. Neid võib kaunistada mõne sõltumatu vaidluse lahendamise protseduuride ja teiste kohase protsessi elementidega. Need on valed: neid ei maksa tõsiselt võtta.

Kooskõlas seadusega, aga...

See oli Nõukogude lähenemine. Välismaal jutlustati imperialismivastasust, surudes samal ajal oma impeeriumis halastamatult maha teisitimõtlemist. Nõukogude Liidu seadused ja põhiseadus tagasid kodus küll teoreetiliselt vabaduse ja õigluse, ent praktikas tümitas Nõukogude õigussüsteem rahvast kuulekusele. Dissidente karistati poliitiliste kuritegude või (tööst ilmajätmise järel) «parasiitluse» eest või saadeti psühhiaatriahaiglasse, kus neid ootas zombistamine tugevate ravimitega.

Rangelt võttes toimus kõik see kooskõlas seadusega. Tegelikult aga langetasid otsuseid kohtunike ja arstide asemel nende poliitilised ülemused, kes edastasid reeglina suunised telefonitsi. Pole dokumente, pole probleemi.

Ideoloogiline pealisehitus on muutunud: praegu ei uuri Venemaal keegi peadpööritavat ja varem kohustuslikku pseudofilosoofiat dialektilist materialismi. Vanad harjumused on siiski jäänud. Venemaa juhid usuvad sarnaselt oma Nõukogude eelkäijatega, et maailmas käib olelusvõitlus, mida juhib valdavalt USA oma äri- ja geopoliitilistes huvides. Jutt reeglitel põhinevast mitmepoolsest rahvusvahelisest korrast, rahvusvahelistest inimõigustest või rahva valitud valitsuse valitsemisest rahva abil on pettus. Loeb võim. Ühendriigid türanniseerisid Kuubat, Venemaa võib teha sama Ukrainaga.

Dopingutüli saab näha kui sanktsiooni

See mõtteviis ei laiene ainult geopoliitikale. Venelased usuvad siiralt, et lääne sportlased tegelevad samuti pettusega. Nad lihtsalt ei jää kas oma kavaluse või reeglite valikulise jõustamise tõttu vahele. Dopingutüli on lihtsalt järjekordne Venemaale sõja eest Ukrainas kehtestatud lääne sanktsioon.

Selline maailmapilt võib olla moonutatud, ent see ei kuulu täielikult fantastika valda. Londoni Citys või Wall Streetil töötanud venelased suhtuvad mõistetava künismiga rahvusvaheliste finantsturgude toimimisse. Miks on normaalne pesta džihaadi eksportivate Saudi printside või Aafrika kleptokraatide, ent mitte Kremli semude raha?

Kui lääs tahab Venemaalt meie reeglite järgimist, peaksime alustuseks neist ise paremini kinni pidama. See ei pruugi muuta Kremlit, ent tugevdab kindlasti meie selgroogu.