Naftat Eksportivate Riikide Organisatsiooni (OPEC) tegemised meenutavad suurt show’d. OPECi maad määravad kõigepealt kohtumise ning selle, milles seal kokku räägitakse. Maailm ja meedia on ärevas ootuses, nafta hind tõuseb. Siis jõuab lõpuks kätte kohtumine. Tuleb välja, et milleski kokku ei lepitud või kui ka lepiti, siis ei kavatse osalised oma sõna pidada. Ka nafta hind langeb varasemale tasemele. Vähemalt sellist mustrit on OPEC oma tegevuses juba 2008. aastast järginud.
Nüüd peaks see kõik justkui muutuma, kuna esimest korda viimase kaheksa aasta jooksul on OPEC jõudnud kokkuleppele naftatootmist vähendada ja osalised pühalikult tõotanud sellest kinni pidada. Kui kokkulepe realiseeruks, peaks see nafta hinna tõusule viima ja seepärast on näiteks toorme müügil põhineva majandusega Venemaa riigimeedia andnud oma kodanikele lootust, et majandusraskusi, millega nad vastamisi seisavad, on jäänud trotsida veel vaid loetud kuud, kuna OPEC ise on lubanud.
Pole aga garantiid, et nafta hind pärast aastavahetust endistesse kõrgustesse kimaks. Täheühend OPEC muutus läänemaailma jaoks mõneti kurjakuulutavaks 1970. aastatel, mil organisatsioonil õnnestus maailma majanduskriisi vähemalt süvendada, kui just mitte esile kutsuda. Praegu on olukord teine ning OPECi riikide kokkuleppe puhul tekivad küsimused, kas liikmed kavatsevad piiranguid järgida (ning kas nad on võimelised seda tegema), mida teevad ülejäänud naftatootjad ja kuidas on võimalik kõike seda kontrollida.
Praegu kontrollivad OPECi maad 34 protsenti maailma toornafta tootmisest. Võrdluseks: 1970. aastatel oli OPECi käes üle poole maailma nafta tootmisest. See tähendab, et OPEC üksi pole võimeline naftahinda tegema, vaid nõusse tuleks saada kartelli mittekuuluvad naftatootjad. See pole kerge, kuna paljudes riikides ammutavad naftat erafirmad, kellele tootmismahu kärpimine tähendaks kahjumit.
Omaette küsimus on see, kuidas ja millisel põhjusel peaksid OPECi riigid ise tootmise vähendamise kokkuleppest kinni pidama. Näiteks Liibüa puhul tuleb arvesse võtta, et Tripolis asuv valitsus kontrollib vaid osa riigist ja selle naftatootmisest, Iraagil on vaja raha, et sõdida džihadistidega, Iraan, mis vabanes hiljuti rahvusvahelistest sanktsioonidest, on huvitatud sanktsioonide-eelsete mahtude taastamisest jne. Ka teised OPECi riigid eesotsas Saudi Araabiaga ei pruugi sellises olukorras tootmismahtude vähendamisest reaalselt huvitatud olla. Kes see ikka tahaks, et teised teda üle kavaldaksid.
Naftahinda on tootjatel tänapäeval keeruline mõjutada, kuna seda ei kujunda mitte niivõrd pakkumise ja nõudmise vahekord, vaid see on suuresti spekulatiivne. Kümneid tuhandeid treidereid üle maailma ei huvita erinevalt šeikidest ja Putinist, kas nafta hind tõuseb. Nende tööks on õigel ajal ära aimata kursimuutus ja anda korraldus osta või müüa.