FOTO: Sille Annuk/PM

Kõigi möödunud nädalavahetuse ERRi ja Kuku raadio jutusaadete ühine teema oli Savisaare eeluurimistoimiku materjalide avaldamine. Kuna rääkijad olid valdavalt ajakirjanikud, siis keskendus arutelu teisejärgulistele küsimustele, nagu kelle huvides oli materjali avaldamine, kirjutab jurist Uno Lõhmus.

Veel kord sõna võtma (vt ERR.ee 09.12: «Kuidas vältida õigusemõistmise muutumist farsiks») ajendas mind esmajoones saates «Olukorrast riigis» kuuldu.

Kõigis saadetes arvamust avaldanud ajakirjanikest, Postimehe ajakirjanikud võib teatud põhjustel hinnangust välja jätta, kõige tulihingelisem eeluurimistoimiku avaldamise õigustaja oli, üllatav küll, Pressinõukogu esimees. Kes pole selle institutsiooniga tuttav, sellele selgituseks, et Pressinõukogu on «ajakirjanduse eneseregulatsiooni organ, mis pakub lugejatele, kuulajatele ja vaatajatele võimaluse leida meediaga vastuollu sattunult kohtuväliseid lahendusi».

Pressinõukogu arutab kaebusi, mis laekuvad lugejatelt ajakirjanduses ilmunud materjalide kohta. Jätan kõrvale küsimuse, kas nõukogu esimees saab olla erapooletu kaebuse lahendamisel, kui mõni, keda eeluurimistoimiku avaldamine puudutas, otsustab selle vaidlusorgani kasuks. 

Pühapäeva õhtul liitus temaga ajalehtede liidu  tegevdirektor, kes tõelise sildistamisega alustas (Postimees 11.12). Materjalide avaldamise kriitikud, mina nende hulgas, nimetab ta põlastavalt «moraalijüngriteks». Kas autor soovib näidata, et ajakirjandusvabadus vastandub moraalile?

Alustuseks meenutan, millisest me räägime. Avaldatu polnud ajakirjaniku uurimistöö vili, vaid ebaseaduslikult saadud eeluurimistoimiku materjalid.

Pressinõukogu esimehe väited on kokkuvõtlikult järgmised: 1) Postimees on teinud väga head tööd. Igal lugejal on nüüd võimalik otsustada, kas Savisaar on süüdi. See ongi ajakirjanduse ülesanne; 2)  Toimikumaterjalide avaldamisega saavad kõik inimesed teada, millised on süüdistused ja tõendid. Postimees aitas kaasa õiglasele kohtumõistmisele; 3) Katse välja uurida, kuidas materjalid lekkisid, on katse suukorvistada ajakirjandus.

Näib olevat kasulik kõigepealt meenutada mõnda üldist põhimõtet, mis on omased õigusriigile. Esiteks, väljendusvabadus, mille osaks on ajakirjandusvabadus ja õigus allikakaitsele, pole ainus põhiseaduses sätestatud õigus. Põhiseadus kaitseb muidki õigusi. Nimetan kahte asjassepuutuvat: õigus õiglasele kohtumõistmisele ja õigus eraelu puutumatusele. Teiseks, ajakirjandusvabadus pole piiramatu põhiõigus, mida ajakirjanikud sageli kipuvad unustama või mida nad ei soovi meenutada.

Seega on õiguspraktikas oluline, kuidas ühelt poolt väljendusvabaduse,  ja teiselt poolt õiguste õiglasele kohtumõistmisele ja eraelu puutumatusele konflikti korral ei piirataks ühte õigust ebaproportsionaalselt teise kasuks. Kolmandaks, põhiseadus ütleb sõnaselgelt, et õigust mõistab üksnes kohus.

Õigust mõistab üksnes kohus

Mitte kellelgi peale kohtu ei ole õigust ei otseselt ega kaudselt otsustada isiku süü või süütuse üle. Ajakirjandusel on küll demokraatlikus ühiskonnas oluline roll, kuid ta ei saa konkureerida kohtuga inimese süü üle otsustamisel. Ajakirjaniku suva põhjal avaldatud materjalide järgi ei saa lugejal kujuneda hinnang, mis vastaks juriidilisele tõele, küll aga eelarvamused, mis võivad kahjustada inimese au ja head nime.

Tehtud valiku kohta saab vastata Oscar Wilde sõnadega: «Inimestel on rahuldamatu uudishimu teada kõike. Välja arvatud seda, mis on teadmist väärt. Ajakirjandus, olles sellest teadlik ja omades kaupmehementaliteeti, pakub, mida nõutakse.» Juriidiline tõde selgub alles võistleva protsessi lõpus, kui süüdistaja ja kaitsja esitavad tõendid  ja argumendid süü või süütuse kohta ja kohtunik hindab kõiki tõendeid ja kaalub argumente.

Ajakirjanduse abil inimestel arvamuse kujundamine  süüaluse süü või süütuse kohta võib kahjustada kohtu autoriteeti. Kui protsessi tulemuseks on süüaluse täielik või osaline õigeksmõistmine, siis pole välistatud konflikt ajakirjanduse abil loodud veendumuse  ja kohtu usaldusväärsuse vahel.  Avalikkus ei mõista, kuidas saab kohus õigeks mõista inimest, kellest meedia on loonud juba enne kohtumenetlust kurjategija kuvandi.

Avalik õigusemõistmine

Aruteludest kostus ka väide, et õigusemõistmine on avalik. See väide on õige vaid osaliselt. Avalik on Eestis üldjuhul vaid kohtumenetlus. Raudsaar oma angloameerika riikide näitega  ei tee vahet kohtumenetluse ja kohtueelse menetluse vahel. Liiati on lugeja eksitamine, kui ühte patta pannakse kriminaalmenetlused USAs ja Ühendkuningriigis hinnatakse õiglast õigusemõistmist ja usaldust kohtu vastu enam kui piiramatut meediavabadust.

Kohtueelne menetluse salajasuse peab kindlustama kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud kohtueelse menetluse  andmete avaldamise keeld. Probleem pole selles, et kohtunik pole veel saanud tutvuda toimiku materjalidega, ta ei saa toimikuga tutvuda ka kohtumenetluse ajal. Ikka selleks, et juriidiline tõde saaks selgeks kohtuistungi käigus.

Kas ajakirjanikud õõnestavad meedia eneseregulatsiooni?

Otsusel avaldada õigusevastaselt saadud materjal valikuliselt võivad olla ajakirjandusvabaduse jaoks ebameeldivad tagajärjed. Eestis, erinevalt paljudest teistest riikidest, pean siin silmas vaid demokraatlikke riike, pole ajakirjanduse vastutus, samuti õigusemõistmise ja meediavabaduse suhete küsimused, reguleeritud seadusega. Seadus ei sekku ajakirjanike tegevusse, ka ebaseaduslikult saadud materjali avaldamise korral, mistõttu asja arutaval kohtunikul puudub tõhus vahend lekkinud materjali avaldamist keelata.

Eestis on seni panus tehtud meedia eneseregulatsioonile, mis tugineb ajakirjanduseetika koodeksile ja vaidlusi lahendavatele organitele, kus ajakirjanikud on tugevalt esindatud. Meedia eneseregulatsioon eeldab vastutustundlikke ajakirjanikke ja toimetajaid. Seni on meedia eneseregulatsioon üldjoontes õigustanud, kuid kuritarvituste korral võib tekkida kiusatus hakata meediat üha enam seadusega reguleerima.

Kas materjalide lekkimise uurimine suukorvistab ajakirjandust?

Uurimine on vajalik mitte üksnes seetõttu, et püüda välja selgitada õigusvastase teo toimepanija, vaid ka seetõttu, et põhiseaduse järgi on riigil kohustus tagada isikule tema põhiõiguste tõhus kaitse. Piirdun siin vaid õigusega eraelu puutumatusele, sest seda olulist teemat käsitlesid nädalavahetuse jutusaated vaid möödaminnes.

Kui väita, et materjali lekkimise uurimine suukorvistab ajakirjandust, siis see suukorvistaja pole õiguskomisjon ega minister, vaid Euroopa inimõiguste kohus. See kohus rõhutab, et põhiõigustel on ka positiivne aspekt, avaliku võimu kohustus tõhusalt kaitsta eraelu. See kohustus eeldab muu hulgas, et kui leke on toimunud, siis tuleb teha tõhus uurimine.

Riigil on kohustus kaitsta eraelu puutumatust

Eesti õigus annab jälitusasutustele ulatusliku pädevuse inimesi salajaselt jälgida, et ära hoida või avastada kuritegusid. Inimest jälitustegevusest ei informeerita ja võib juhtuda, et ta ei saa sellest ka kunagi teada. Kuna jälitustegevuse korral on kuritarvituste oht suur ning kommunikatsiooni pealtkuulamisega sekkutakse tõsiselt isiku privaatsfääri, siis saab neid toiminguid teha vaid kohtu loal. Osutan siingi inimõiguste kohtule, kes on öelnud, et kommunikatsiooni pealtkuulamine on allutatud rangele kohtulikule kontrollile, mistõttu on loogiline, et sellise toiminguga saadud teavet ei tohi teha avalikuks ilma kohtu loata.

Salajase jälitustegevusega saadud tõendite maht näib olevat suur. Kapo on üles kirjutanud ka selle osa pealtkuulatud vestlusest, millel puudub üldse või peaaegu üldse seos süüdistusega, kuid mis paljastavad süüdistatava terviseseisundit või intiimseid vestlusi kolmandate isikutega. Kas süüdistus neid üleskirjutusi kasutab, on juba prokuröri otsustada. Enne eraeluliste seikade avalikustamist olnuks kasulik mõista, et inimeste eraellu on sekkunud riigivõim oma jälitustehnikaga ja ajakirjanduse eesmärk ei ole eraelu kaitsetust suurendada.

Lõpetuseks põige pikaajalise demokraatliku traditsiooni ja vaba ajakirjandusega Ühendkuningriiki. Püüan ennustada, kuidas reageerinuks materjalide avaldamisele Briti kohtunik. Ma kujutlen, et kohtunik sirutanuks käe kohtu solvamise seaduse (Contempt of Court Act) järele põhjusel, et eeluurimismaterjali avalikustamine tekitab «olulise ja reaalse menetluse kahjustamise või sellesse sekkumise riski», rääkimata asjaolust, et materjal on saadud õigusevastaselt. Seadus  annab volituse materjalide avaldamine keelata ja rikkujat karistada. Taibukas ajakirjanik teab, et Eesti kohtunikul neid volitusi pole.