Lea Danilson-Järg: kas visata lapsevanemad koos vanniveega välja?

Lea Danilson-Järg Foto: Erakogu

Abikaasade ühise tuludeklaratsiooni muudatustega sooviti lõpetada tööpõlguritest abikaasade premeerimine, kuid ühtlasi jäetakse kuni 1200 eurost ilma ka lasterikkad pered, kus ühe vanema osaline või täielik eemalolek tööturult on mitme väikelapse kasvatamise ajal sageli möödapääsmatu.

Kui algul kavatseti abikaasade ühised tuludeklaratsioonid ajalukku lükata, siis pärast negatiivset tagasisidet on otsustatud, et need jäävad siiski alles. Laste, eluasemelaenu ja koolituskuluga seotud mahaarvamisi saab teha ka edaspidi.

Nagu ilmselt paljud abielus pereinimesed, tunnen kergendust. Jõudsin juba muretsema hakata, kuidas abikaasaga lapsi jagada, kelle nimele koolituslepingud ümber kirjutada ja mida teha eluasemelaenuga. Nüüd jääb kogu see jant ära.

Kõik ühisdeklaratsiooniga seotud probleemid pole aga kahjuks ikkagi veel lahenenud. Abikaasade tulusid pole endiselt plaanis maksustamisel ühisena käsitleda. Olen nõus, et senine kord ei õigustanud end, kuid ka kavandatav on poolik. Kõigile ühe puuga mõõtmine paneks edaspidi lasterikkad pered teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda. Arvestades üht valitsuse olulisemat eesmärki – Eesti rahvaarv taas kasvule – pole see just kõige parem mõte.

On igati mõistetav, et praegu, mil töökäte puudus aina süveneb, on mõistlik motiveerida inimesi tööle minema. Ei tasuks aga unustada, et kõige enam motiveerib tööle palk ning võimalus teha mõtestatud ja võimetekohast tööd. Ja tegelikult võib mittetöötamine mõnel juhul riigile kasulikumgi olla. Näiteks kui selle asemel tehakse midagi veelgi vajalikumat – kasvatatakse lapsi.

Kavandatud muudatuse kondikava on iseenesest loogiline. Kui pere tuleb toime vaid ühe abikaasa palgaga, siis ilmselt ei ole nad nii vaesed, et vajaksid maksukergendust. Näiteks on igati mõistlik, et rikkuri tööpõlgurist kaasa ei peaks saama mööda ilma ringi rändamise, kohvikutes ja poodides ajaveetmise eest 1200 euro väärtuses maksusoodustust. Senise korra järgi olnuks see võimalik.

Aga mis siis, kui see palgatöös mitteosalev kaasa on hommikust õhtuni (ja sageli ka öösel) hõivatud vähemalt kahe-kolme, võibolla isegi nelja-viie koolieelikuga? Kui teine abikaasa käib pere ülalpidamiseks ja eluaseme eest maksmiseks tööl mitme kohaga? Paraku ei võta uus süsteem seda arvesse. Need olukorrad oleksid maksustamise mõttes samaväärsed. Lasterikastele peredele kehtestatakse küll 300-eurone lasterikka pere toetus, kuid ühe mittetöötava vanema puhul oleks tegelik kasu 100 euro võrra väiksem, vaid 200 eurot. Kõige ebasoodsamasse olukorda satuvad suurpered, sest mida rohkem lapsi, seda möödapääsmatum ja pikem on ühe vanema osaline või täielik tööturult taandumine.

Lasterikkuse ebasoodsamasse olukorda panemist ei saa me endale mitte mingil juhul lubada. Ainus võimalus sündimust suurendada ja rahvaarvu kahanemist pidurdada on lasterikaste perede osakaalu kasvamine. Kui me ei anna praegu lapsevanemale võimalust tööturult laste kasvatamiseks eemal olla, siis saab tulevikus töökäsi olema veelgi vähem. On lühinägelik olemasolev inimvara lõpuni käitada ja uude mitte investeerida ainuüksi seepärast, et maksutulu ei hakka sellest saama mitte kohe, vaid alles paarikümne aasta pärast.

Seega ettepanek valitsusele. Mahaarvamisi ei peaks saama teha mitte ainult laste, vaid ka ülalpeetava abikaasa pealt, kes on laste tõttu töölt eemal. Kuni kahe lapse ühitamine tööga on enamasti võimalik. Kui lapsi on kolm või rohkem, kasvab ka laste kasvatamise koormus. Seega võiks erisuse võimaldada vähemalt kolme lapse vanematele noorima lapse esimese klassi lõpetamiseni. Sama loogikat järgitakse praegu ravikindlustuses. Ülalpeetavale kodusele vanemale tagab ravikindlustuse riik kuni noorima lapse esimese klassi lõpuni. Kui kõik lapsed kooli saadetud, on mõlemal vanemal võimalik vähemalt osaliselt taas tööl käia ja oma maksuvaba tulu, aga ka ravikindlustus ise välja teenida.

Laste kasvatamine ja nende eest hoolitsemine ei ole palgatöö, aga ometi ei oleks ilma selleta meist keegi täna siin. Kui lapsevanem teeb tööd, väga kasulikku ja ühiskonnale vajalikku, kuigi ilma palgata, siis võiks seda vähemalt sel määral tunnustada, et säilitada tulumaksuvabastuse võimalus. Austagem ja toetagem lasterikaste perede isasid ja emasid, kes on võtnud enda kanda pere ülalpidaja rolli, et teine vanem saaks samal aja hoolitseda laste eest!