FOTO: SCANPIX

Populaarteaduslikke artikleid lugedes kohtame sageli väljendeid stiilis «teadlased arvavad/ütlevad/kinnitavad». Sellised artiklid jätavad mulje, et ühe teadlase arvamus esindab kogu teadlaskonda. Samas võib järgmine päev ilmuda uus artikkel, kus «teadlased kinnitavad» midagi hoopis vastupidist. Tulemuseks on mulje, et teadlased ei tea ilmselt ise ka, mida nad teevad, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp.

Artiklid, mille eesmärgiks on teadus muude alade inimestele lähemale tuua ja mõistetavamaks teha, võivad nii hoopis karuteene teha ja teaduse usaldusväärsust vähendada.

Esimene teaduse põhitõdesid, mida ka iga inimene väljastpoolt peaks mõistma, on teaduslike väidete falsifitseeritavus. See tähendab, et kõiki teaduslikke väiteid peab olema põhimõtteliselt võimalik kontrollida, vaatluste või katsete abil testida ja sõltuvalt tulemustest kas kinnitada või ümber lükata.

Teaduslike väidete tõesuse kontrollimisele suur osa teadlasi enamiku oma ajast pühendabki (kui nad just parasjagu grandiprojekte ei kirjuta). Kuna paljud uuritavad probleemid on väga komplekssed ja mitmetahulised, tuleb sageli ette olukordi, kus ühe töörühma katse väidet nagu toetaks, teine selle aga ümber lükkaks. Sellised vastuolud on teaduse loomulik osa.

Kui üksikuurimuste põhjal pannakse kokku ülevaateartikkel, kus vaagitakse nii- ja naapidiseid tulemusi, tehtud katsete usaldusväärsust ning vastukäivaid tulemusi andnud uurimuste metoodilisi erinevusi ja sarnasusi, on rohkem lootust näha uurimisprobleemi tegelikku seisu. Üksikuurimusi kajastavad populaarteaduslikud artiklid seda aga ei peegelda.

Üksikuurimuste vastukäivuse tulemus on see, et pea igaühel on võimalik oma seisukoha toetuseks hea tahtmise korral ports teadusartikleid leida. Nii võibki näiteks kliimamuutustest lugedes leida väga häid ja veenvaid kirjutisi nii inimmõju olulisuse kui ka ebaolulisuse kohta. Kahtlemata võib see segadusse ajada. Samas on selged, vaid ühe poole tulemusi kajastavad kokkuvõtted kallutatud ning seetõttu eksitavad. Kas eelistada tõepärast segadust või selget valet?

Valikuline teadustulemuste esitamine (inglise keeles kasutatakse terminit cherry picking) on ka pseudoteadlaste üks peamisi relvi – rea teadusviidete esitamine artikli lõpus jätab mulje kvaliteetsest sisust. Enamik inimesi ei oska ka hinnata toodud viidete teaduslikku kvaliteeti (tänapäeval on kahtlase väärtusega teadusajakirjandus suur ja kasvav äri) ega esitatud tulemuste ühekülgsust.

Kui enamikus valdkondades aktsepteeritakse teadlaste erinevaid seisukohti ning võetakse seda kui loomulikku nähtust, mis inimkonna teadmiste arengule kaasa aitab («vaidluses selgub tõde»), siis teaduse rakendusaladel on selline ebaselgus tõeline probleem. Kuidas näiteks ravida inimest, kui teaduskirjandusest võib leida täiesti vastukäivat informatsiooni? Kas näiteks ülekaalulisel inimesel tohib vabalt lubada süüa küllastunud rasva või peab selle iga hinna eest ära keelama? Veenvat toetust leiab mõlemale lähenemisele.

Teine näide: peagi avaldatava artikli kohaselt saab eesnäärmevähki ravida testosteroonitaseme järsu tõstmisega – varasemate uuringute kohaselt peeti testosterooni vähi põhjustajaks. Arst peab aga oskama inimesele selgelt ja veenvalt (loodetavasti) töötavat ravimeetodit pakkuda.

Ka seadusetegijad peavad sageli valima ühe poole teadusdebatist ning teise poole suhtes silma lihtsalt kinni pigistama. Kui on vaja paika panna riiklikud toitumissoovitused, töötada välja laste vaktsineerimiskava, reguleerida reostuse või kasvuhoonegaaside lubatud tasemeid või teha otsus geenmuundatud organismide kasutamise kohta, võetakse aluseks ühe poole seisukoht. On aga väär samas ära unustada, et ka teistsuguse seisukoha toetuseks võib olemas olla hulgaliselt kvaliteetseid ja veenvaid uurimusi.

Teaduses on eksimine lubatud ning uute tulemuste korral teooria kohandamine on igati loomulik protsess. Tänapäevane teadus ongi ennast iseparandav süsteem, ja see tagab inimkonna teadmiste eksponentsiaalse arengu. Võrdluseks võib mõelda teaduse arengule enne valgustusaega, mil toetuti peamiselt autoriteetide varemavaldatud teadmistele ning klassikute väidetes kahtlemine oli kurjast. Sellise lähenemise korral võtab vigade leidmine väga kaua aega ning areng on piinlikult aeglane.

Teaduse rakendamisel seaduste tegemisel, looduskaitses ja meditsiinis võiks aga teaduse arenguprotsessi silmas pidades olla lubatud rohkem paindlikkust. Kui eksimine oleks sarnaselt teadusega ka mujal tunnistatud arengu loomulik osa, siis ei oleks see nii piinlik ning eksimuste korrigeerimine ning uute teadustulemuste arvessevõtmine saaks toimuda kiiremini ja valutumalt.

Üksteisele vastukäivate teadusartiklikajastuste lugemisel ei tasuks aga sattuda meeleheitesse ja kaotada usaldust kogu teadlaskonna vastu. Sellesse tuleks suhtuda kui inimkonna teadmiste arenemise protsessi, mille kõrvalt vaatamine ja millest osa saamine võiks olla intellektuaalne nauding igaühele.


Tuul Sepp on Tartu Ülikooli teadlane, kelle peamised uurimisvaldkonnad on loomaökoloogia ja evolutsioonibioloogia. Oma arvukate populaarteaduslike artiklite eest on ta pälvinud ajakirja Eesti Loodus kõige viljakama autori tiitli, Eesti teaduse populariseerimise auhinna ning kultuuriajalehe Sirp laureaadi tiitli. Peale maineka Marie Skłodowska Curie individuaalgrandi pälvimist 2016. aastal täiendab ta ennast järeldoktorantuuris USAs Arizona osariigi ülikoolis.