Mart Raudsaar: tõde teeniva vaba ajakirjanduse kaitseks

Mart Raudsaar Foto: Peeter Langovits

Savisaare toimiku materjalide avaldamine on olnud ajakirjandusele mitte ainult moraalne õigus, vaid suisa kohustus, kirjutab ajakirjandusõppejõud ja ajalehtede liidu tegevdirektor Mart Raudsaar.

Mul on eredalt meeles võimas kõne, mille pidas Hans H. Luik Tallinna Ülikooli kommunikatsiooni instituudi avaaktusel sügisel 2012. Ülikooli oli just astunud esimene lend ajakirjanduse bakalaureuseõppe tudengeid ning Luik ütles, et nad peavad teenima tõde. «Sellega ei tegele [ühiskonnas] keegi teine.»

Tõepõhjata ajajärgul, kui ühiskonnas on märksõnadeks infosõda, mõju, mulje, suvaliste arvamuste ja libauudiste tiražeerimine sotsiaalmeedias, näib tõest kõnelemine isegi kohatu. Ent just tõde ja selle poole püüdlemine on meie tsivilisatsiooni alus. Ei ole midagi uut päikese all: meenub Vana-Kreeka sofistide ehk rändavate kõneõpetajate ning filosoofide vastuolu. Sofistid õpetasid hea raha eest, kuidas jätta kohtus või poliitikas hea mulje ja saavutada võit; filosoofid seevastu püüdsid vastata inimeksistentsi suurtele küsimustele ning liikuda tõe suunas, püüelda selle poole kõigi vahenditega.

Viimastest püüdlustest sündis loogika, tõe ja vale eristamine, faktide tähtsustamine, korratav katse kui teadusliku lähenemise alus. Tänu sellele on leiutatud arvuti, mida kasutan selle artikli kirjutamiseks.

Vaba ajakirjanduse ülesanne demokraatlikus maailmas on hoida vabad tõeni jõudmiseks kanalid neile, kes seda soovivad. Me ei räägi siin «tõe valvamisest», dogmade soojendamisest igavese tule valgel või millestki säärasest. Sellega tegeleb ajakirjandus Põhja-Koreas. Me räägime liikumisest tõe suunas, meile on olemuslikult tähtis teada «tõde inimese kohta, tõde maailma kohta, tõde iseenda kohta,» nagu on kirjutanud Einar Laigna. Aga ta lisab: «Siit algab kõik, inimene ei taha teada tõde iseenda ega maailma kohta. Tõde on kohutav ja vastik, tõe peegel tuleb määrida, et me ei näeks oma tõelist nägu.»

Ma ei idealiseeri ajakirjandust, sest siin töötavad tavalised inimesed. Aga ma juhin tähelepanu kahele momendile: esiteks, ajakirjanduse ülesanne, ja sellest tuleneb olemuslik sund, on pidevalt välja selgitada, kuidas asjad tegelikult on; teiseks, kogu maailmas kulutatakse suuri summasid selleks, et kompromiteerida ja ajada umbe vaba ajakirjanduse tõe otsimise kanalid. Ja me ei kõnele pelgalt infosõjast. See algab võitlusest igaühe enda sees.

Minu kaitsekõne on suunatud sellele, et ajakirjandusel on olnud moraalne õigus (ja suisa kohustus) avaldada nn Savisaare paberid, väljavõtted tema kohtutoimikust. Ometi on välja ilmunud suur hulk moraalijüngreid, kes väidavad vastupidist. Nende argumendid võib koondada kahte gruppi.

Esiteks, Postimees on sekkunud kohtupidamisse, mis on kohatu. (Alaargument: nüüd võib Savisaar selle tõttu jääda õigeks – võimalik, et tegemist on olnud kaitsjate kavala lekitamistaktikaga.)

Teiseks, Postimees on avaldanud fakte valimatult või on olnud väär nende valik, igal juhul aga nende avaldamise viis. Lisaks on väidetud, et ajakirjanduselt tuleks välja nõuda lekke allikad ning neid karistada (siinkohal üksnes markeerin: kogu vabas maailmas kaitsevad ajakirjanikud allikaid vajadusel trahvide ja vangimineku hinnaga).

Kas Postimees on sekkunud kohtupidamisse? Postimees ei ole toime pannud iseseisvaid uurimistoiminguid, vaid on kasutanud uurimistoimiku materjale. Postimees ei ole nõudnud kohtult Savisaare süüdimõistmist. Kui me võtame eelduseks, et uurimistoimiku sisu (süüdistuse põhiargumendid) oleksid saanud kohtuprotsessi käigus avalikuks, oleks ainsaks võimalikuks etteheiteks asjaolu, et kohtunik ei olnud avaldamise hetkel veel jõudnud toimikuga tutvuda.

Mis puutub asitõendite avalikustamisse, siis angloameerika riikides (kus kasutatakse enda mõjutamise suhtes väga tundlikke vandemeeste kogusid) võib ajakirjandus jooksvalt tutvustada kohtuprotsessi käigus esitatavaid asitõendeid. Loomulikult on kõige selle eelduseks, et asitõendid on vettpidavad.

Kui ilmneb, et jälitustoimingute käigus on näiteks fotosid võltsitud, tekib kohtualusel võimalus hageda nii riiki kui ajakirjandust ja nõuda kompensatsiooni maine kahjustamise eest.

Kas Postimees on avaldanud fakte valimatult? Ei, minu teada on Postimees väga põhjalikult kaalunud, milliseid toimikusse kuuluvaid materjale avaldada ja milliseid mitte (kusjuures vaikimisi eeldus võiks olla, et toimikus on vaid kohtuasjaga seotud materjalid). Valikust (mis neid võimendaks) on kõrvale jäetud enamik võimaliku õigusrikkumisega seotud eraelulisi seiku. Ent mitte kõik. Neist kõnelemine on põhjendatav sellega, et tegemist on avaliku elu tegelasega. Tuletan meelde, kuidas tegeles Ameerika Ühendriikide meedia president Bill Clintoni eraeluga, ehkki seal polnud tegemist altkäemaksusüüdistusega.

Me oleme kuulnud väidet, et ka Savisaarel on eraelu, mille puutumatust tuleb austada. See on õige. Ent sellest väitest ei tulene asjaolu, et meil pole õigust teada asjaolusid, mis määravad kõige olulisemate poliitiliste figuuride moraalse palge (tuletan meelde ka eelmise presidendi soovi, et ajakirjandus ei käsitleks uut abikaasat avaliku elu tegelasena).

Öeldes asja lihtsamalt: me peame teadma, kes ja kuidas saavad mõjutada neid inimesi, kellest sõltub, kas me elame sõjas või rahus; iseseisvuses või okupatsioonis (tuletame meelde, kuhu viis Pätsi «vaikiv ajastu»). Õnneks ei ole Eesti tuumariik ja kõik, mida me teeme, teeme eeskätt iseendale.

Jah, ajakirjandusel on oma tegevuses piirangud. Lähtuvalt eetikakoodeksist peab igat juhtumit uuesti kaaluma, kas kriitilise materjali avaldamine on põhjendatud, kellele võib selle avaldamisest sündida kahju ning kellele kasu. Antud juhul kaalub avalikkuse õigus teada tõde üles kõik muu (ja veel kord, eeldame, et toimikus pole väljamõeldud fakte), isegi kui tegemist on olnud advokaatide kavala kaitsetaktikaga. Neile ma tsiteeriksin lõpetuseks veel kord Einar Laignat: «Juriidilisse rüüsse riietatud ebaõiglus hävitab riigi moraalsed alused.»

Ajakirjandus maksab alles siis, kui ta pole avaldanud tõde. Õiguse või ebaõiglusega pole sellel pistmist.