Põgenikud Vahemerel

FOTO: ANDREAS SOLARO/AFP/Scanpix

Euroopasse pürgivad põgenikud on juba ammu meie inforuumi üle küllastanud ja inimeludest on saanud statistika. Rutiinsed uudised sellest, kuidas Vahemerel hukkus jälle 50 põgenikku, ei ületa enam isegi uudisekünnist.

See on paratamatu: ei jõua nii palju infot vastu võtta, ei suuda pidevalt kaasa tunda. Seda enam, et muulased on juba nime poolest võõrad ja võõra mure on tema enda asi.

Nii saabki tuhandetest inimestest anonüümne mass, mis lükatakse võimalikult kaugele ühiskonna äärealadele silma alt ära. Valitsused rahastavad kõikvõimalikke põgenikeprogramme, üksikud empaadid pakuvad abi, kuid üldiselt jääb mulje, et põgenikud on lihtsalt samasugune lahendust nõudev probleem nagu rändtirtsud või põldude niisutamine – teeme vajalikud sammud ja loodame, et järgmine aasta nii ei juhtu.

Paraku ei ole asi nii lihtne ega ole loota, et olukord niipea laheneks. Sõja ja tagakiusamise eest pagenud inimestel ei ole võimalik lihtsalt niisama koju tagasi pöörduda. Veel enam, asi võib minna mitu korda hullemaks, kuna praegu kõige rohkem põgenikke vastu võtnud Türgi ja Liibüa käituvad tundmatute muutujatena ja seni pidanud kork võib ühel hetkel lihtsalt eest lennata.

Türgi kemplemine ELi liikmestaatuse üle on hästi teada: vastutasuks liikmesusele nõustuvad nad põgenikega tegelema. Ankara üha ärplevam toon ja massiline inimõiguste rikkumine panevad aga Euroopa kannatuse ja põhimõtted tõsiselt proovile. Riigipea Recep Tayyip Erdoğan on juba korduvalt ähvardanud leppest taganeda ja kõik kukele saata.

Liibüa pudelikael võib järele anda aga hoopis teisel põhjusel: nimelt kardetakse, et džihadistid, kes sunnitakse Iraagist ja Süüriast pikkamisi taanduma, asuvad ümber Liibüasse ja üritavad sealsel kõikuval pinnasel oma kantsi kindlustada.

Sellisel juhul oleks Euroopa ukse all juba kaks hiiglaslikku probleemi: seni Liibüas varjupaika leidnud põgenikud on sunnitud sealt lahkuma ja nn islamikalifaati lahutaks Euroopa Liidust vaid tühised mõnisada kilomeetrit.

Häid lahendusi ei ole ning kahjuks ei suudeta isegi Euroopas jõuda kokkuleppele, mida peaks kriisi lahendamiseks tegema. Tegelikku probleemi kipub varjutama poliitiline vägikaikavedu, kus inimelud rakendatakse ideoloogia teenistusse ja põgenikest saavad lihtsalt muutujad, mis ei sobi võrrandisse.

Selle ennetamiseks on tarvis loobuda suvalisest poriloopimisest ja vaadata otsa külmadele faktidele: kui palju ja mida annaks üldse teha. Seda enam, et miljonite inimeste saatust ei saa venitada nagu kummi ja loota, et asi laheneb kuidagi iseenesest. Seda ei juhtu.

Kõik saavad ju lõpuks aru, et seis on kohutav mõlemale poolele ja mida efektiivsem on omavaheline suhtlemine, seda kiiremini saab edasi liikuda ka olukorra lahendamiseks. Selleks on aga tarvis vaadata lähemalt ja näha arvude taga ka inimest.