/nginx/o/2013/07/05/1875294t1h6552.jpg)
/nginx/o/2011/02/25/525510t1h1c4d.jpg)
Eelmisel pühapäeval säras Haapsalu valge lume, mustade lossimüüride ja raagus puude kohal helesinine taevas ning silma rõõmustasid värvilised puumajakesed – justkui pilt Ilon Wiklandi joonistatud idüllilisest maailmast.
Purunenud idüll
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See armas mereäärne väikelinn ei ole kunstniku välja mõeldud, vaid päriselt olemas. Klõps! klõps! jäid erilised hetked mullu suvel valminud promenaadil linnaelanike fotosilmade ette.
«Kõik oli valmis, just sellisena, nagu olime aastaid kujutlenud,» ohkas Haapsalu lastekodu juhataja Eve Kabin nädal hiljem, kui imelisest idüllist polnud väikelinnas enam midagi alles. Kahjutuli hävitas kõik.
«Põleb?! Küllap saadakse tulest kiiresti jagu ning kõik saab jälle korda – elu on ju nii turvaline ja hästi korraldatud,» mõtles nii mõnigi esimese telefonikõne peale, mis õnnetusest teatas.
Veel mõni päikseline hetk, ja alles siis hakkas kohutav teadmine koos päikseloojanguga linnarahva teadvusse jõudma. Sajad inimesed tormasid oma kodudest välja, et aidata. Kohutav sõnum liikus üle Eesti iga kaastundliku inimese südamesse.
Haapsalu on linnake, kus ratastoolis inimene on tänavapildis tavaline – aastakümneid on siin elule ja jalule aidatud neid, kes raske õnnetuse või kaasasündinud haiguse tõttu iseendaga toime ei tule.
Seal on taastusravihaigla suurtele ja väikestele, muda- ja vesiravilad, sanatoorne internaatkool liikumispuudega lastele ja lastekodu raske puudega lastele.
Kaks aastat tagasi korjas kogu Eesti Haapsalu taastusravihaiglale 3,4 miljonit krooni kõnniroboti ostmiseks. Haapsallased ei suutnud uskuda, kui hoolivad ja abivalmid võivad Eesti inimesed olla.
15 aastat tagasi kolis üsna nurgataguses vanalinna luitunudkollases puumajakeses asunud väikelastekodu vaiksesse metsatukka uuema aja elurajooni keskele. See oli 1996. aastal isegi Haapsalus, kus harjutud puudega inimesi enda kõrval nägema, päris julge samm.
Väikelastekodu oli sinnani elanud omaette kinnist elu, millest linnarahvas ei teadnud suurt midagi. Ja siis olid need erilised lapsed korraga keset elu ning muutusid osaks linnakese igapäevast.
Veelgi enam: üha enam hakkas lastekodus käima häid külalisi, kes tulid maade ja merede tagant ning lähemaltki. Tasapisi hakati mõistma, et need kõige väetimad, kelle elu sõltub ainult teiste hoolivusest, suudavad oma siira emotsiooniga anda abilistele tagasi midagi hoopis hinnalisemat kui neile annetatud esemed.
Maja, mis eemalt vaadates võib tunduda vaid hädaoruna, osutus ilusaks ja helgeks rõõmupesaks. Emad-isad, kes langetasid suure südamevaluga raske otsuse oma sügava puudega laps Haapsallu asjatundlike inimeste hoolde usaldada, teadsid, et lastel on seal hea ja turvaline.
Nädal tagasi muutus see kõik põlenud tukkideks. «Elus!» kuulsid kümnete laste lähedased läinud pühapäeval telefonist, kui nad lastekodusse helistasid. Kümne lapse vanemad pidid aga vastu võtma traagilise sõnumi: «Meil on kahju, kuid...»
Eile lõunaks olid Eesti ja välismaa inimesed annetanud lastekodu ülesehitamiseks üle 130 000 euro ehk ligi kaks miljonit krooni. Haapsallu on lähetatud sadu toetavaid ja abi pakkuvaid kirju.
«Tulge oma lastega Iloni imedemaale – millal vaid soovite!» kõlas pakkumine Haapsalu teisest linnaotsast. Inimeste abivalmidus on linnakese valutavad südamed täitnud tänutundega. Valitsus on lubanud anda lastekodu ülesehitamiseks täpselt nii palju raha, kui kindlustusest puudu jääb.
Koduta jäänud lapsed on praeguseks ajutise ulualuse leidnud ning need, kes kutsutud ja seatud, on hakanud mõtlema, kuidas laste kodu uuena, paremana ning turvalisemana üles ehitada. Küllap ka idüll taastub, aga kindlasti jääb linnaelanike kuklasse tiksuma teadmine, kui habras võib elu olla.